Alates 2009 aasta jaanuarist on Eestis kasutusel hoonete energiamärgised. Et energiamärgise omamine on paljudel juhtudel kohustustuslik, siis räägime mõne sõnaga, mis on need olulised asjad, mida korteriühistu võiks energiamärgise kohta teada. Energiamärgis
Ehitusseadus ütleb, et "energiamärgis on dokument, mille eesmärk on anda teada, kui palju sisekliima tagamisega hoone tarbib energiat, võrreldes teiste samaväärsete hoonete keskmise energiakasutusega" [Ehitusseadus §3]. Lahtiseletatult tähendab see seda, et energiamärgis võrdleb teie korterelamu kogu energiakasutust (küte, jahutus, ventilatsioon, valgustus, soe tarbevesi, köögid) kõigi teiste korterelamute energiakasutusega ühe ruutmeetri kohta. Energiamärgis koosneb kokku neljast osast, millest esimene ja kõige tähtsam on vasakul nähtav ilusa värvilise skaalaga leht. Sellel skaalal on kaalutud energiaerikasutuse klassid A-st G-ni. Projekti järgi koostatud energiamärgise korral nimetatakase seda ka energiatõhususe klassiks. Klassi A kuulumiseks peab ühe m2 kohta kuluma aastas vähem energiat kui 100 kilovatt tundi [kWh]. Sellised on korterelamute kaalutud energiaerikasutuse skaala vahemikud: Kaalutud energiaerikasutus kWh/(m2*a) | Klass
| kuni 100
| A | 101 - 120 | B | 121 - 150
| C | 151 - 200 | D | 201 - 250 | E | 251 - 300
| F | 301 või enam
| G |
Enamasti kuuluvad vanemad korterelamud klassi D või E. Uutel ehitatavatel korterelamutel peab klass olema vähemalt C. Energiamärgise teisel osal on loetletud soovitatavad energiasäästumeetmed. Nende meetmete soovitused on antud enamasti energiamärgise väljastaja kõhutunde järgi. Lõpliku otsuse langetamiseks on kindlasti soovitatav lasta läbi viia ka energiaaudit. Kolmas energiamärgise osa sisaldab arvutuste lähteandmeid, mille õigsust kinnitab korteriühistu esindaja oma allkirjaga. Neljandal osal on näidatud kaalutud energiaerikasutuse arvutuste käik. Vajalikud lähteandmedEnergiaerikasutuse leidmiseks on vaja teada kogu hoone energiakasutust sh. küte, jahutus, ventilatsioon, valgustus, soe tarbevesi ja köögid. Lisaks sellele on vaja teada veel kasutatavaid energiaallikaid ja köetava pinna suurust ning korterite arvu. Vajalikud andmed hoone kohta on järgmised: - ehitisregistri kood
- ehitusaasta ja oluliste rekonstrueerimistööde loetelu koos aastatega
- köetav pind (m2). Köetava pinna hulka arvestatakse ka trepikojad, isegi kui radiaatorid on trepikojast eemaldatud. Köetava pinna hulka ei arvestata keldrit, mis on soe magistraaltorude soojaeralduse tõttu.
- pindade kasutatavus ning hoone sisekliima (niiskus, ventilatsioon, temperatuur jms)
- viimase kütteperioodi jaanuari, veebruari ja märtsi vajatud energia või kütuse kulu, väljendatud kroonides ja eurodes eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta.
Energiakasutuse kohta vajatakse järgmisi andmeid soovitavalt viimase kolme aasta kohta: - kõik kütte ja energia liigid koos kogustega
- sooja tarbevee ettevalmistamiseks kasutatud energia kogused (kui ei ole teada, siis hinnatakse see suurus umbes 30% peale kogu energiakogusest)
- kogu hoone kasutatud elekter (kui on teada ainult üldelekter, siis hindab energiamärgise koostaja majapidamiste elektrikulu kaudselt)
Lisaks eelnevale tasub teada, et erinevad energiakandjad (kaugküte, gaas, elekter jms) mõjutavad kaalutud energiaerikasutuse väärtust erinevalt. See tuleb sellest, et poliitiliselt on mõned energiaallikad teistest keskkonnamõjude tõttu eelistatumad. Näiteks kõige soodsama kaalutud energiaerikasutuse klassi annavad taastuvtoormel põhinevad kütused nagu puit ning muud biokütused v.a. turvas. Teine eelistatum energiakandja on kaugküte. Kõige ebasoodsam on elektri kasutamine. Seega, kui sooja tarbevett valmistatakse boileritega, siis võib arvutatud kaalutud energiaerikasutus langeda ka terve klassi võrra. Kaalutud energiaerikasutuse mõistes sõna "kaalutud" tähendab vastavale energiakandja liigile antud kaalumisteguri mõju energiaerikasutusele. Sellepärast on soovituslik energiamärgise märkuste lahtris välja tuua ka kaalumistegurita arvutatud hoone aastane energiaerikasutus. |