Enne paneelmaja soojustamist tuleb parandada murenenud välispaneelid ning korrastada vuugivahed.Ehitise elukaare teooria kohaselt on elamu keskmine tööiga ligikaudu 50–70 aastat, nendib aastail 2008–2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuring „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga”. Niisugusesse eluikka jõudnud elamu konstruktsioone ja tehnosüsteeme võib lugeda nii füüsiliselt kui moraalselt vananenuks, mistõttu hoone vajab lisaks järjepidevatele hooldustöödele suuremahulisemaid rekonstrueerimistöid. Suurem osa Eesti eluasemefondist on praeguseks sellise eluea saavutanud või siis sellele lähenemas. Alljärgnevalt vaatleme, mida kõnealuse uuringu kinnitusel hoone noorendamiseks teha saab ning tuleb. Alustame välisseintest. Välispaneelide olukordSuurpaneelelamute välisseinad võivad olla kas kolmekihilistest paneelidest paksusega 250–300 mm või ühekihilisest kergbetoonist (gaasbetoonist, keramsiitbetoonist, põlevkivituhkbetoonist). Kuna Eesti kliimas vahelduvad talveperioodil sageli külma- ja soojakraadid, tuleb välisseintel hoone kasutusea jooksul läbi teha arvukaid külmumis-sulamistsükleid. Vähese külmakindluse tõttu on vanemate hoonete fassaadid juba lagunema hakanud. See tähendab, et betooni pealispind mureneb, tekkida võivad ka betoonisisesed praod. Sõltuvalt kahjustuste ulatusest pakub uuring välja kaks põhimõttelist lahendust. Hoonete puhul, mille paneelid ei ole veel olulisel määral murenenud, tuleks fassaad katta veekindla fassaadikattega, mis on tagant tuulutatav. Soovitav on ühtlasi fassaadi lisasoojustada, sest see väldib betooni külmumist ning suurendab fassaadi remondi maksumust vaid paarikümne protsendi võrra, vähendades samas oluliselt kütteenergia kulu. Tõsiselt murenenud paneelidega hoonetel tuleks pudedaks muutunud betoon eemaldada veesurve või liivapritsiga, parandada seejärel paneelide kahjustatud kohad ning alles siis fassaad veekindla fassaadikattega katta. Soomes on katsetatud ka betooni katmist mineraalsete või orgaaniliste kaitsekihtidega ning betooni impregneerimist, kuid on leitud, et märkimisväärset kasu sellest ei ole. Vuukide täitminePaneelidevahelised vuugid olid paljudel uuritud paneelelamutel täidetud tsementmördi või montaaživahuga. Kumbki lahendus pole hea. Tsementmört on jäik ega võimalda vaba deformeerumist temperatuuri mõjul. Montaaživaht laguneb päikesekiirguse käes kiiresti. Vaid mastiksiga töödeldud vuuk on kliimakoormuste suhtes üldiselt vastupidav. Sel puhul võib probleeme ette tulla vaid juhul, kui vuugimastiks pole paneeliga korralikult nakkunud.
Paneelidevahelisi vuuke korrastades tuleb vana mastiks või mört ja vajadusel ka vana tihendusköis neist eemaldada. Vuugi laius peab olema vähemalt 1 cm, et oleks tagatud mastiksi lubatud deformatsioon. Vuugi külgpinnad tuleb puhastada ja kruntida. Paneelidevahelisse vuuki paigaldatakse uus või täiendav vuuginöör, mille ülesanne on olla mastiksile toeks ja anda talle õige ristlõikekuju. Tihendusnöör peab olema õigel sügavusel: tema välispind peab paiknema paneeli välispinnast või faasitud servade puhul faasi tagaservast poole vuugi laiuse sügavusel. Lõpuks tuleb paneelidevaheline vuuk uretaanmastiksiga täita. Kui fassaadid lisasoojustatakse, piisab lahtiste vuukide montaaživahuga täitmisest. Vuukide tsementmördiga täitmisel pole mõtet.
|