Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring „Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” näitas, et tellismüüritise külmakindlus on betooni omast madalam.

Telliselamute välisseinad võivad olla kihilised või massiivseinad.
1. Massiivseinte puhul on tavaliselt tegemist kakskiviseintega.
2. Mitmekihilised tarindid on harilikult kandvas osas silikaattellisest, voodrikiht võib olla nii keraamilistest kärgtellistest kui ka silikaatkividest. 6 cm laiune vahe fassaadi ja kandva kihi vahel on täidetud mineraalvillaga. Fassaadikiht on kandva seinaga seotud kas horisontaalsete või vertikaalsete sidekiviridade, jäigalt mörti kinnitatud terassidemete või mõlema kombinatsiooniga.

Tellisepuru annab märku probleemist

Eesti kliimas on sagedased ajad, mil tellisvoodri temperatuur kõigub nulltemperatuuri ümber, ja hoone kasutusea jooksul peab fassaad taluma arvukaid külmumis-sulamistsükleid. Külmakindlus piiritletakse minimaalse külmumistsüklite arvuga, mida tellis oluliste muutuste ja kahjustusteta peab suutma taluda. Tellise külmakindlus on tavaliselt 15–50 tsüklit, mis tähendab vigastuste ilmnemist pärast nimetatud külmumis-sulamistsüklite arvu.

Kui välisvooder on märgunud, kaasneb külmumis-sulamistsüklitega tellise pealispinna koorumine (murenemine). Betoonist fassaadimaterjaliga võrreldes on silikaatmüüritise külmakindlus oluliselt madalam, sõltumata ehitusaastast, ja hoonete seisukord külmakindluse seisukohast murettekitav.

Müüritise ilmastikukahjustused olenevad ka fassaadide paigutusest ilmakaarte suhtes. Lõuna-edelasuunda jäävate fassaadide kahjustused on alati suuremad teiste ilmakaartega võrreldes.

Katsetulemuste alusel võib tõdeda, et silikaatkiviehitistes on telliste külmakindlus kuni kolmanda korruseni suhteliselt hea ja halveneb alates neljanda korruse kõrguselt.

Akendealuses müüritise osas, kus eeldatavasti on suurem pealevoolava vee kahjustus, on silikaatkivide külmakindlus oluliselt langenud. Probleemidest külmakindlusega annavad eelkõige märku suurte vihmakoormustega pindade lagunemine ning tellisepuru ja -tükid ümber hoone perimeetri.

Välisvooder laguneb niiskusega

Tellistest välisvooder ei ole vihmatihe. Tugevama kaldvihmaga fassaad märgub ja vesi tungib fassaadikivide taha. Et soojustust läbi fassaadi tungivast vihmaveest isoleerida, on soojustuse pind enamasti kaetud tõrvapapist või ruberoidist veetõkkega. Niiskustehniliselt on see halb lahendus, kuna niiskustõke takistab niiskuse väljakuivamist seinast.

Projektides võib olla ette nähtud ka pärgamiinist/tõrvapapist/ruberoidist kiht aurutõkkeks soojustuse ja kandva kihi vahele, kuid selline lahendus avastati vaid ühel, 1989. aastal ehitatud hoonel. Valdavalt on soojustus välisvoodriga otseses kontaktis ning projekteeritud mittetuulutatavaks.

Paljudel elamutel esineb tõsiseid probleeme fassaadikihi ja kandva seina vaheliste sidemetega. Tõsiseim probleem on tellisest sidekividega. Välisseintel, kus silikaattellistest kandesein ja keraamilistest tellistest välisvooder on ühendatud tellissidemetega, on suur tõenäosus, et sidekivid on purunenud. Sidekivide purunemine võib viia välisvoodri varisemiseni.

---

Jaga teistega: