Renoveerimine

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 28 Mai 2012

Renoveerimisega tuleb alustada enne, kui katus hakkab läbi tilkuma.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” antakse nõu ka katuste renoveerimiseks.

Katuste renoveerimise juures tuleb silmas pidada

• katusekatte veepidavust,
• katusekonstruktsioonide kandevõimet ning
• katuslae korral ka selle soojus- ja niiskustehnilist toimimist.

Katusekatte lekkimine on vanemate hoonete lagunemise või katusekonstruktsioonide kandevõime vähenemise üks peamisi põhjuseid. Katusekatte veepidavust ja kestvust mõjutavad lisaks materjali omadustele ka ehitustöö kvaliteet, kliimamõjud ja hooldustingimused.

Katusekatte ennetav renoveerimine või vahetus võib olla vajalik hoone üldise kestvuse seisukohalt. Ei ole õige oodata, kuni katus hakkab läbi tilkuma.

Lumi katuselt alla!

Katusekonstruktsioonid peavad taluma lume-, tuule-, hoolduse ja katusekonstruktsioonide omakaalu koormusi.

Lamekatuste normatiivne lumekoormus on üldiselt 0,8..1,2 kPa, mis võrdub ligi 40-60 cm paksuse seisnud lume kihiga. Ilmade soojenedes lumekoormus ei suurene – lumi vajub kokku ja tiheneb, kuid selle kaal ei muutu. Märja lume puhul võrdub normatiivne lumekoormus vastavalt 20-30 cm lumekihi paksusega. Kui aga lumele sajab vihma, võib koormus katusele oluliselt suureneda.

Katustel, mille kalle on 30 kuni 60 kraadi, on lumekoormus väiksem. 45 kraadi juures on maja projekteerijad tõenäoliselt arvestanud 10-15 cm märja lumekihi paksusega.

Katustele, mille kalle on üle 60 kraadi, ei jää lumi püsima ning põhiliseks koormuseks on tuul.

Kui lumekoormus on suurem, kui konstruktsioonid (sarikad, roovid) kanda jõuavad, toob see kaasa katuse varisemise. Suured läbivajumised võivad vähendada katusekatte veepidavust.

Vanemate konstruktsioonide kandevõime võib olla ehitusjärgsest kandevõimest oluliselt väiksem, seetõttu tuleb katuselt liigse lume mahaajamisse suhtuda äärmiselt tõsiselt.

Projektita katusekatet ei vaheta

Kahjustunud kandekonstruktsioonidel tuleb likvideerida kahjustuse põhjus ning konstruktsioonid asendada või proteesida (vähemalt 0,5 m kaugusel kahjustusest). Kandekonstruktsioonide väljavahetamise või renoveerimise korral on vajalik ehitusprojekt.

Puitkorterelamute algupärane katusekate on olnud peamiselt valtsplekk. Mõnel pool, eriti Kesk- ja Lõuna-Eesti linnades ja teatud hoonetüüpide puhul on levinud ka kivikatused.

Katusekivi tuleks valida tüübilt ajaloolisega sarnane: vanematel hoonetel S-kivi, hilisematel sageli nn valtskivi. Kui soovitakse taastada kunagist kivikatust (näiteks vanade fotode põhjal), tuleb eelnevalt selgitada, kas see eeldab ka katusekonstruktsiooni ümberehitust, sest kivikatus on suhteliselt raske.

Katusekatte materjali vahetamine (näiteks eterniit pleki vastu) eeldab alati ehitusprojekti koostamist.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 13 Mai 2012

Puithoone välisilmet oluliselt kahjustamata saab paigaldada 5-10 cm paksuse välispidise lisasoojustuse.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” õpetatakse puithoonet soojustama nõnda, et aknad ei jääks liiga sügavale seina sisse.

Fassaadi välisel soojustamisel peaksid aknad ja uksed jääma seina välisvoodri tasapinnale. Alati ei ole see võimalik ega otstarbekas, kuid maksimaalne aknapõskede sügavus võiks olla 7 cm (mõõdetuna piirdeliistu pealt aknaraami või lengi peale). Ajalooline piirdeliistu paksus oli 2-4 cm.

Välisseinte lisasoojustamisel tuleb vältida hoone välisilme ja proportsioonide olulist muutmist. Mõõtmised uuritud hoonetel näitasid, et akna ja sokli lahendused võimaldavad hoone välisilmet oluliselt kahjustamata paigaldada 5-10 cm paksust välispidist lisasoojustust.

Lisasoojustamisel tuleb arvestada mitme asjaoluga

Lisasoojustus paigaldatakse puitroovide vahele ja kaetakse tuuletõkkeplaadiga. Tuuletõkkeks on soovitatav kasutada mineraalvillast tuuletõkkeplaati, kuna see on suurema soojustakistuse ja veeaurujuhtivusega. Koos tuuletõkkeplaadiga kujuneb soojustuse kogupaksuseks 7-13 cm.

Soojustuse roovide vahemaa on 1 cm kitsam soojustusplaadi laiusest – nii liibub soojustus tihedalt vastu roove.

Seinte läbipuhutavuse vähendamiseks on kasulik paigaldada soojustuse ja palkseina vahele õhutõkkepaber. Tihendada tuleb ka palgivahed.

Paksu välispidise lisasoojustuse korral tuleb aknad liigutada väljapoole. Õhukese lisasoojustuse korral on üldjuhul võimalik jätta aknad nende endisesse asukohta.

Akende nihutamisel on ehitustehniliselt õige jätta aknad samasse tasapinda tuuletõkkeplaadiga – siis saab tagada välisvoodritaguse tuulutuse ja läbi voodri tunginud sademevesi ei valgu akna peale. Kui aken tuua välisvoodri tasapinnale, siis tuleb ehitada sademevee väljajuhtimiskanalid ja tuulutusvahed, mis muudavad hoone üldilmet oluliselt rohkem.

Hoone lisasoojustamine on üldjuhul piirdetarindite muutmine, mis eeldab ehitusluba ja -projekti.

Algse ajastutruu välisfassaadi taastamisel nõuab välispidine soojustamine meisterlikku teostust. Eelnevalt tasub konsulteerida projekteerija (ehitusinsener, arhitekt), ehitaja ja muinsuskaitsega.

Voodritagune vajab tuulutamist

Laudvoodri valikul tuleks puitdetailid vahetada mõõtudelt ja profiililt algupäraseid kopeerivate vastu. Ehituskauplustes levinuim 9-10 cm laiune laud ei ole reeglina puitkorterelamute algupärane lauamõõt.

Laudvoodri ja välisseina kestvuse seisukohalt on tähtis, et välisvoodritagune oleks välisõhuga tuulutatav. Selleks tuleb jätta akna ja välisseina alumistesse ning ülemistesse osadesse ning voodri ja välisseina vahele tuulutuspilud.

Laudvooder tuleb seina kinnitada kindlasti tsingitud naeltega.

Püsivuse nimel tuleks nii poolpunnlaudade kui ka täispunnlaudade seinapanemisel jätta punnipõhja ja teise laua punni vahele umbes kolmemillimeetrine vahe. See laseb laudadel sügisniisketes ilmaoludes paisuda, et siis kuivades taas kokku tõmbuda.

Eriti tundlikud on paisumisvahede suhtes täispunnlauad. Kui tihedalt üksteise vastu löödud poolpunnlaudadel on veel ruumi paisumiseks ja kahanemiseks, siis täispunnlaudadel see ruum peaaegu puudub ja lauad lähevad lõhki.

Vertikaallaudise puhul tuleb kasutada täissulundlauda – siis ei pääse vihmavesi voodri vahele. Horisontaallaudise puhul võib kasutada ka poolsulundlauda. Ajalooliselt on linnades üldjuhul kasutatud hööveldatud laudist.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 02 Mai 2012

Tüüpilised kahjustunud piirkonnad on alumised kolm palgirida, akendealune piirkond ning lõuna- ja läänepoolne fassaad.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” antakse nõu, kuidas asendada puithoonete kahjustunud seinaosi.

Välisseinte renoveerimisel on olulisimad tööd

• kahjustunud seinaosade asendamine,
• vundamendi ja seina vahelise hüdroisolatsiooni tagamine,
• välislaudise renoveerimine ja
• soojuskadude (läbipuhutavus, soojusjuhtivus, külmasillad) vähendamine.

Enne renoveerimistöid tuleb alati selgitada, milline on välisseinapalkide seisukord. Tüüpilised kahjustunud piirkonnad on

• alumised kolm palgirida,
• akendealune piirkond ja muud kohad, kus vesi on seina valgunud, ning
• lõuna- ja läänepoolne fassaad.

Nendes piirkondades vajavad puitosad reeglina asendamist või proteesimist. Asendamise vajalikkuse hindamise juures tuleb peale biokahjustuse arvesse võtta ka puidu niiskust.

Kui nähtavat kahjustust ei ole, kuid mõõtes saadakse puidu niiskuseks üle kiu küllastuse (>30 %), siis tuleb puit välja vahetada või kuivatada. Biokahjustunud puidu kuivatamisel peab lõppniiskus olema <15 % (selle juures hävib puidus olev võimalik mädanikkahjustus). Välitingimustes on seda raske saavutada.

Tihti on kahjustunud palgi sisemus, kuigi palgi välispind on visuaalselt korras. Puiduproovi võib võtta südamikpuuri või saega. Mädanikkahjustusega palke ei ole õige alles jätta.

Niiskuskahjustusega palgid tuleb välja vahetada

Mõõta tuleb seina jääva puidu niiskust. Oluline on, et puit oleks kuiv ka palgi seest, mitte ainult pinnalähedasest kihist. Seetõttu võib kuivamisperiood olla väga pikk. Seina jäänud puit niisutab ka teisi ehitusosasid ja võib seal põhjustada kahjustusi.

Kui on oht, et puit saab jätkuvalt märjaks, tuleb seda keemiliselt töödelda sügavale puitu imbuvate õlialuseliste seenetõrjevahenditega (mitte vesialuseliste ega lahusti baasil toimivate vahenditega) või difusioonpreparaadiga.

Väiksemate kahjustuste korral piisab proteesimisest, mille puhul kahjustunud palk, kandepost või alusvöö asendatakse lokaalselt uuega. Ulatuslikuma kahjustuse puhul tuleb kaaluda palkide väljavahetamist, mille puhul kahjustunud palk asendatakse uue, võimalikult sarnase kujuga palgiga.

Sõrestikseinte puhul tuleb mädaniku esinemisel asendada või proteesida aluspruss.

Rõhtpalkhoones on alumist palki lihtsam vahetada, kuna sein moodustab suure tala ehk terviku, mida saab tungrauaga tõsta ka vähestest kohtadest. Püstpalk või -plankseina puhul on asendustöö mõnevõrra keerukam, kuid kindlasti võimalik.

Alumiste palkide kahjustuse põhjuseks on palgi ja vundamendi vahelise hüdroisolatsiooni puudumine või liiga madal sokkel. Sokli kõrgus peaks olema üle 30 cm. Vajadusel tuleb planeerida maapinda, pöörates samas tähelepanu sellele, et maapinna kalle (>1/20) jääks hoonest eemale ega kahjustataks vundamenti. Kui hooneümbruse planeerimine pole võimalik, siis võib ka uus palk varsti väljavahetamist vajada, sest kahjustuse põhjus on likvideerimata. Sellisel juhul võib kaaluda vastupidavama ehitusmaterjali kasutamist.

Üksnes „uppumine“ õigustab kivi kasutamist

Üks võimalus on kasutada keramsiitplokkmüüritist: seina alla laotakse üks-kaks rida keramsiitplokke, millega viiakse niiskustundlikum materjal (puit) maapinnast kõrgemale.

Soojustehniliselt ei ole see parim lahendus, kuna lisasoojustuseta jääb selle seinaosa soojusjuhtivus ligi kaks korda suuremaks palkseina soojusjuhtivusest. Probleemi võib veelgi suurendada paiknemine külmal vundamendil.

Kui puitkorterelamu kriitilisim külmasild oli juba varem seina ja sokli liitekohas, siis keramsiitplokkmüüritise korral suureneb probleem veelgi. Seina ja sokli lisasoojustamisega  saab seda oluliselt vähendada.

Kõrge sokli korral ei ole keramsiitplokkmüüritise kasutamine põhjendatud. Sokli alumiste palkide asendamine plokkide vm kivimaterjaliga on õigustatud üksnes juhul, kui maja on maapinna tõstmise tagajärjel tugevasti pinnasesse “uppunud” ja hoonet ümbritseva maapinna tagasi allapoole viimine ei ole mingil põhjusel mõeldav.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 11 Märts 2012

Oluline on, et enne järgmise taseme töödega alustamist peavad olema eelmise taseme tööd tehtud või tehakse kõik korraga.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” antakse nõu, kuidas vanu hooneid kõige otstarbekamalt uuendada.

Vanade majade puhul on oluline tunda ja hinnata nende väärtusi.

Tegemist võib olla arhitektuurse (silmapaistva või muul moel olulise arhitektuurse lahendusega hoone), ehitusajaloolise (hoone kaudu on võimalik teada saada vana aja ehitustraditsioone), isikuajaloolise (hoone on mõne tuntud arhitekti loomingu hea näide) või ansamblilise väärtusega (moodustab koos samalaadsete hoonetega väärtusliku koosluse ehk sel on linnaehituslik miljööväärtus).

Hoone väärtuste ja tähenduse hindamiseks tuleb tunda ka ajaloolist konteksti. Seetõttu on hea kaasata renoveerimisprotsessi arhitektuuriajaloolane või restauraator.

Oluline on, et enne järgmise taseme töödega alustamist peavad olema eelmise taseme tööd tehtud või tehakse kõik korraga. Ei ole õige teha investeeringuid mugavuse jaoks või viimistluseks (krohv, värv jne), kui energiatõhususe tööd (näiteks hoonepiirete soojustamine, küttesüsteemi või ventilatsioonisüsteemi renoveerimine jne) ei ole tehtud, ei ole tagatud ohutus (konstruktsioonide kandevõime) või tervislik elukeskkond (näiteks ventilatsiooni renoveerimine). Eelistada tuleb hoone tervikrenoveerimist.

Kahjustunud tarindi või mittetoimiva süsteemi renoveerimise juures on esmatähtis probleemi põhjuse likvideerimine ja alles seejärel tagajärgedega võitlemine. Kuna ressursse pole kunagi piisavalt, tuleb renoveerimistööd viia läbi säästlikult. Suurim sääst seisneb kohe õigesti tegemises ja mitu korda ümbertegemata jätmises.

Enne hoone renoveerimist tuleb teha eeltööd

Ehitusekspertiisi käigus uuritakse ehitiste, kande- ja piirdetarindite ja materjalide seisukorda, võimalikke kahjustusi ja nende ulatust, selgitatakse välja kahjustuste põhjused ning tehakse ettepanekud olukorra parandamiseks või likvideerimiseks.

Energiaaudit selgitab, kuidas kasutatakse energiat, millised on võimalikud energiasäästumeetmed ja kuidas saab energiat tõhusamalt kasutada.

Renoveerimistööde ehitusprojekt annab aluse tööde läbiviimiseks, tulemuse hindamiseks ning selged juhised tööde tegemiseks. Projekteerimise käigus saab koostada ja võrrelda mitmesuguseid lahendusi, arvestades energiatõhususe, arhitektuursete, miljööväärtuslike, majanduslike jne seisukohtadega. Projekteeritud lahendused peavad toimima nii ehitustehniliselt, ehitusfüüsikaliselt kui ka arhitektuurselt.

Hoone renoveerimisel tekib küsimus, milliseid projekteerimisnorme rakendada

Vanad puithooned on algselt ehitatud praegustest standarditest väiksemat turvalisust nõudvate normide kohaselt. Praegu Eestis kasutusel olev projekteerimisstandard (Eurokoodeks) kehtestab näiteks suuremad lume- ja kasuskoormuse väärtused.

Renoveerimisel tuleks püüda rakendada Eurokoodeksi turvalisuse taset nii palju kui võimalik, jäädes siiski reaalsuse piiridesse. Näiteks vahelae projekteerimisel Eurokoodeksi koormuste järgi ei ole otstarbekas tugevdada vundamente, kui ei ole märgata mitte ühtegi liigset deformatsiooni või muud ülekoormusele viitavat märki.

Lisaks hoone renoveerimisele on oluline ka selle püsiv hooldus. Kui ehitist keskkonnamõjude ja kahjustuste eest piisavalt kaitsta, võib selle kasutusiga olla sajandeid pikk. Samas tuleb hoolduse, restaureerimise, renoveerimise jne juures arvestada, et ka vale tegutsemine võib tuua hoone kasutusea lõpu loomulikust lähemale.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 06 Märts 2012

Rekonstrueerimine tähendab ümberehitamist,
renoveerimine taastamist,
restaureerimine teaduslikult autentset taastamist.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” seletatakse lahti olulisemad hoonete korrastamisega seotud mõisted.

Restaureerimine tuleneb ladinakeelsest sõnast restituo: uuesti panema, tagasi asetama, tagasi tooma, tagastama, taastama, ennistama, uuesti heaks tegema, tühistama, kehtetuks tunnistama.

Restaureerimine tagab mälestise autentse ajaloolis-arhitektuurse seisundi fikseerimise väärtusetute ja ilmet rikkuvate lisandite (kihistuste) eemaldamisega ning puuduvate osade taastamisega teaduslikult põhjendatud kujul. Kasutatakse peamiselt töövõtteid ja tehnikaid, mida tarvitati hoone või selle osade esialgsel ehitamisel.

Rekonstrueerimise all mõeldakse eelkõige ümberehitamist: ehitise piirdetarindite ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmist ja asendamist eesmärgiga tagada hoone või selle üksikute ruumide põhilised kasutusomadused, sh. plaanilahendused. Maja ehituslik maht ja pinnad oluliselt ei muutu, plaanilahend ja ruumide kasutusotstarve võivad varieeruda.

Kui ehitustööde käigus hoone ei säili või säilib ainult alus või vundament, on tegemist uue hoone ehitamise, mitte rekonstrueerimisega. Aeg-ajalt võib segadust põhjustada asjaolu, et kuigi ehitusseaduse kontekstis tähendab rekonstrueerimine konkreetselt olemasoleva ehitise ümberehitamist, võidakse sama sõna mõnel puhul kasutada ka hävinud hoone või hooneosa taastamise tähenduses, sest humanitaarteaduste kontekstis laiemalt tähendab see ka “taasloomist”.

Renoveerimine tuleneb ladinakeelsest sõnast renovo: korda seadma, uueks tegema, uuendama, taastama; või renovatio: taastamine, uuendamine, tagasipöördumine.

Selle alla kuulub ehitise või selle osade korrastamine, taastamine ja uuendamine. Hoone mahulised ja pinna põhiparameetrid oluliselt ei muutu, põhiliselt säilib ka selle kasutusotstarve.

Ehitise renoveerimine võib sisaldada ka tehnosüsteemide olulist rekonstrueerimist. Tulenevalt tehnoloogia arengust ja uutest teadmistest võidakse paremaks toimimiseks kasutada uusi lahendusi.

Parim on olukord, kus oleks võimalik hoonet säilitada ja hooldada nii, et renoveerimise vajadus oleks võimalikult väike. Siiski on renoveerimist täielikult välistada raske, kuna materjalide vananemise käigus nende omadused muutuvad ja need ei pruugi enam täita neile pandud ülesandeid.

Võrreldes ehitusaegse olukorraga, on muutunud ka inimeste elustiil ja harjumused ning sageli on vaja kohandada hoonet elanike vajadustele sobivaks. Puitkorterelamute renoveerimisel tuleb tähelepanu pöörata kõigile ehitisele esitatavatele olulistele nõuetele: mehaaniline tugevus ja stabiilsus, tuleohutus, hügieenilisus, tervise- ja keskkonnaohutus, kasutusohutus, mürakaitse, energiasääst ja energiatõhusus, jätkusuutlikkus, esteetilised ja arhitektuuriajaloolised väärtused.

Renoveerimisel on esmatähtis hoone ohutuse (kandevõime, tule-, kasutus-, keskkonnaohutus jne) ja tervisliku sisekliima (piisav õhuvahetus, niiskuskahjustuste vältimine, sobiv temperatuur ja niiskus jne) tagamine.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 23 Jaanuar 2012

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” hoiatati puitmajas vaheseinte lammutamise või nõrgestamise eest, kuna isegi algselt mittekandvad vaheseinad võivad olla muutunud aja jooksul kandvaiks.

Vaheseina lõhkumine on ohtlik

Konstruktiivselt on puithoonete siseseinad kandvad ja mittekandvad. Kandvad palksiseseinad paksusega 12-15 cm on välisseintega seotud tappliite abil ja piisavalt tugevad, et võtta vastu vahelagedelt tulev koormus. Oluline on, et siseseinad oleksid välisseintega seotud (eriti rõhtpalkseinte puhul) ja konstruktsioon töötaks tervikuna. Seinte omavaheline sidumine tagab selle, et palksein ei vaju keskelt välja.

Mittekandvad siseseinad ei kanna küll vahelagedelt tulevat koormust, kuid võivad olla tuletõkkeseinteks (kahe korteri või muude tuletõkkesektsioonide vahel) ja peab tulekahju ajal tagama kandevõime ja soojusisolatsiooni 30 kuni 60 minuti jooksul.

Suitsugaaside läbilaskvuse tõttu ei saa katmata palksein olla tuletõkkesein. Täiendava kaitsekihita (krohv, TEP-plaat, kipsplaat) puitsein piisavat tulepüsivust ei taga. Vahelagede tulepüsivus tagati algselt tulekindla täidise (5-10 cm savi, liiva, räbu, betooni, telliseid) ja krohvi abil.

Kuna mittekandvad siseseinad võivad olla ka hoonet jäigastavateks konstruktsioonideks, tuleb suhtuda ettevaatlikult nende lammutamisse või nendesse avade tegemisse. Algselt mittekandvaks projekteeritud siseseinad võivad olla muutunud aja jooksul kandvateks, näiteks kui vahelae läbivajumisest või välisseinte vajumisest on siseseinale langenud vahelae koormus.

Kerge täitevill tekitab mugavusprobleeme

Uuritud hoonete vahelaed olid kandevõime poolest üldiselt heas korras. Vahel esines asutusmugavusest tulenevaid probleeme, mis olid seotud läbivajumise, helipidavuse ja madala omavõnkesagedusega (nn klirisevate klaaside efekt). Puitkorterelamute algsed vahelaed ei taga üldiselt tänapäevaste helipidavusnõuete täitmist. Probleem on eriti suur just löögimüra (sammumüra) osas. 

Puitmajade vahelaed koosnevad puittaladest, millele toetuvad lae- ning põrandalauad. Taladevaheline osa on täidetud šlaki, liiva või muu raske täitematerjaliga.

Puitvahelagedes kasutatud raske täite eesmärk oli aidata kaasa helipidavuse saavutamisele, kuid teisest küljest põhjustab see puittalades pika aja jooksul roomedeformatsioone. Roome tõttu tekivad jääkdeformatsioonid ning põrand muutub nõgusaks.

Täite asendamine kergemaga (näiteks mineraalvilla või tselluvillaga), mida sageli tehakse, vähendab vahelagede helipidavust ning omavõnkesagedust, mis tekitab ebamugavustunnet.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 12 Detsember 2011

Õigesti värvitud ja ronitaimedeta laudvooder kaitseb puumaja paremini.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” on kirjas, et vanemad, valdavalt enne Esimest maailmasõda ehitatud puitkorterelamud on valdavalt etteastuva sokliga.

Ehitustehniliselt võib selle põhjuseks olla soov, et palksein ei oleks liiga vundamendi serval (ekstsentriline koormus vundamendile) ja ehitustolerantsi arvessevõtmine. Tehniliselt on siiski parem lahendus, kui laudvooder on sokliservaga samas tasapinnas või sellest 2-4 cm eespool, siis ei valgu seinalt tulev vesi soklile.

On tõsi, et puitkorterelamuid ollakse harjutud nägema etteulatuva sokliga. Kahjuks ollakse harjutud nägema ka lagunenud sokliga hooneid.

Sokli renoveerimisel tuleb teha valik, arvestades sokli tehniliselt paremat toimimist ja aastatega harjumuspäraseks muutunud arhitektuurset välisilmet. Hoonetel, mille arhitektuuri juurde kuulub eenduv sokkel, nõuab see sõlm kindlasti regulaarset kontrollimist ja hooldust.

Ronitaim ei sobi majaseinale

Uuritud hoonete välisseinte palkosa ja välisvoodri vahel oli vihmatõkkeks sageli kasutatud tõrvapappi. Sama materjali lisaks kasetohule oli kasutatud sageli ka alumise palgi ning vundamendi vahel. Tõrvapapi tööiga on ligikaudu 30 aastat. Aja jooksul kaovad või vähenevad ka tõrvapapi ja kasetohu niiskuse liikumist takistavad omadused (kuigi materjal ise võib paista korralik). Siis on sellel materjalil rohkem tavalise ehituspapi omadused ja seina alumine palk ei ole enam kaitstud vundamendist tuleva niiskusvoo eest.

Vahel on hooned kaetud ronitaimedega. Need võivad anda hoonele küll romantilise välimuse, kuid põhjustavad ka seinte niiskumist ja sademeveerennide ummistumist, takistavad seinte kuivamist ning viivad pikemas perspektiivis tõsiste kandekonstruktsioonide kahjustusteni.

Puidust välisvoodri juures tuleb arvestada, et see ei ole veetihe, vaid laseb kaldvihma korral vett läbi. Kui laudvooder on otse vastu palki, märgub seetõttu ka palk või selle pinnal olev papp.

Kuna laudvoodri ülesanne on kaitsta palkkonstruktsiooni märgumise eest, peab laudvoodri ja seinapalkide vahel olema välisõhuga tuulutatav õhkvahe. Välisvoodri lekete kaudu võib märguda ka pööning.

Värvida tuleb õigesti

Puidust välisvoodri eluiga on õige hoolduse puhul pikk (aastakümneid). 33% vaadeldud hoonetest oli aga värvikihi hinnang alla rahuldava. Mida kauem on fassaad ilma kaitsva värvikihita, seda enam ta pleegib ja praguneb ning ka tulevase värvikihi nakkeomadused langevad.

Fotodegradeerunud puidu värviga katmine nõuab suures mahus eeltöid ning majanduslikult tasuvamaks võib osutuda uue fassaadilaudise paigaldus.

Eriti tähtis on korralik värvkate kaitsealustel hoonetel ja aladel, kus on nõutav algupärase välimuse säilitamine. Kui soovitakse hoone originaallaudist säilitada (eriti oluline on see just kõige vanemate majade puhul, millel on sageli efektne väga lai laudis), on selle esmaseks eelduseks, et puidupind peab olema korralikult värvitud.
Tüüpiliseks veaks oli uuritud hoonetes ka vana värvi eemaldamata jätmine, eriti kui hoone on varasemalt juba värvitud ebasobivat tüüpi värviga, mis varem või hiljem hakkab puidupinnalt kooruma – nõnda pudeneb uus värvikiht koos eelmis(t)ega maha.

Praktikas on üks hullemaid laudise lagundajaid ebasobiv värvitüüp ja/või selle paigaldustehnoloogia (kruntimata aluspind, värvi halb nake puiduga jne). Seetõttu tuleb ülevärvimisel kasutada alusvärvile sobivat värvitehnoloogiat. Tihti on sellest nõudest mööda mindud, mis on ka üks fassaadide lagunemise põhjus.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 10 November 2011

Katus on maja kriitiline osa, soovimatus selle eest elementaarset hoolt kanda näitab vastutustundetust.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” tõdetakse, et puitkorterelamute peamine katusekonstruktsioon on puitsarikatel kelp- või viilkatus.

Sõltuvalt hoone laiusest oli kandekonstruktsioon lahendatud kas lihtsa sarikas-penn lahendusega või laiematel hoonetel toolvärk-konstruktsioonina.

Peamine probleem on veeleke

19. sajandi keskel oli peamiseks katusekatteks laud ja katusekivi, 19. sajandi lõpul hakkas domineerima katusepapp. Jõukamatele majadele hakati alates 19. sajandi lõpust tegema ka plekk-katuseid.

Uuritud hoonete katused olid kaetud põhiliselt valtsplekk-kattega, mille eluiga on õige hoolduse korral ~60 aastat. Eterniiti kasutati pealmise katuskattena katuse vahetamisel 20. sajandi teisel poolel. Sageli paigaldati eterniitplaadid otse vanale katuseplekile. Nüüdseks on mõlema materjali kasutusiga ületatud või ületamisel.

Katuste soojustus paiknes peamiselt pööningu vahelael, kuna algselt ei olnud planeeritud katusealust eluruumidena kasutusse võtta. Puust taladega laed all- ja pealpool eluruume pidid olema mustalagedega ja soojustpidava vahetäitega.

Katuste põhilised tehnilised puudused olid uurimuse põhjal katusekatte ebatihedusest tingitud veelekked. Põhilised lekked on liidete ja neelukodade juures.

Eterniitplaadid ja katusekivid muutuvad aja jooksul rabedaks ega ole vastupidavad mehaaniliste löökide suhtes. Puudelt kukkuvad oksad, katusel käimine, lumekoormusest põhjustatud deformatsioon jms võivad eterniiti või katusekive purustada, kusjuures pragunenud eterniitplaatide kahjustused ei pruugi olla märgatavad maapinnalt ega ka katusel eemalt ülevaatust tehes. Samas ei talu vana eterniitkate peal käimist, et kahjustuste ulatust kindlaks teha.

Plekk-katuste puhul on katusekatte lagunemise peamine põhjus pleki korrosioon, mis esineb peamiselt katusepleki valtside juures ja kohtades, kuhu vesi pikemaks ajaks seisma koguneb.

Katusekatte lagunemise kõrval on teised peamised katuselekke põhjused läbiviigud, eelkõige antennikinnituste, korstnate, torustike ja katuseluukide juures.

Tüüpilisimaks kivikatuse puuduseks on lahtised katusekivid. Sellisel juhul jõuab vihmavesi katuselt otse hoonesse. Samas on tegemist võrdlemisi lihtsalt lahendatava probleemiga. Kivikatus on kõige pikaealisem, kuid kõikidele majadele ei saa seda siiski soovitada. Takistuseks võib saada ebapiisav katusekalle. Kuna kivikatused on plekk- ja eterniitkatustest raskemad, peavad ka sarikate ja roovide mõõtmed, kandevõime ja jäikus nende puhul suuremad olema.

Paaris elamus oli läbijooksu tagajärgi püütud vähendada veeanumate ja pööningu põrandale laotatud kilede abil, kuid see võib asja ainult halvemaks teha. Veeanumad täituvad veega ja vesi valgub ikkagi põrandale või kilede vahele, kust selle väljakuivamine on takistatud või väga aeglane. Katusekatte lekete korral on katusekatte väljavahetamine möödapääsmatu. Probleemi võibki põhjustada väike lekkekoht, kust tilgub pidevalt natuke vett – see on piisav kahjustuste tekkeks kandekonstruktsioonides.

Lumi ja purikad on ohtlikud

Kuna korterelamute puhul on tegemist linnatänavate ääres asuvate hoonetega, siis on oluline, et hoone katusel oleksid lumetõkked. Uuritud korterelamutest olid lumetõkked väga vähestel. Tõkke eesmärk on takistada katusel oleva lume ühekorraga mahatulekut, mis ohustaks hoone ääres olevaid inimesi või vara.

Teine ohutusega otseselt seotud probleem on katuseräästasse tekkivad jääpurikad. Jääpurikate tekkimise peamine põhjus on katuse või pööningu vahelae puudulik soojustakistus. Kui soojustakistus on puudulik, tõuseb temperatuur katusel oleva lumekihi all kõrgemaks ja sulanud lumi valgub mööda katust räästa poole, kus vesi jäätub ja moodustuvad jääpurikad.

Jääpurikad kukuvad alla, kui purikas muutub piisavalt raskeks või kui soojemate ilmadega kaob purikal nake katusega. Viimastel aastatel on seoses sellega olnud mitu rasket õnnetust.

Kokkuvõtvalt on tüüpilised katustel esinenud puudused järgmised:
•    katusel ja sademeveesüsteemis kasvav taimestik takistab vihmavee äravoolu;
•    kivi- ja eterniitkatustel kasvavad taimed ja/või sammal;
•    lahtised või puuduvad katuse-/viilukivid või lauad;
•    puuduvad või defektsed harja- ja otsaplekid;
•    metalli korrosioon: 63% uuritud plekk-katustest vajab lähima 3 aasta jooksul värvimist;
•    pragunenud katusekate (eterniitplaadid, katusekivid): tõenäoliselt põhjustatud liiga suurest koormusest, roovituse läbivajumisest ning lõtkudeta kinnitatud plaatide temperatuurideformatsioonist;
•    lagunenud räästad.

Majaelanikud saaksid ise paljud puudused (näiteks sammaldumine, lahtised katusekivid) minimaalsete kuludega kõrvaldada.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 03 November 2011

Esmalt tuleb korda teha katus, välisseinad ja vundament.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” tõdetakse, et vanemate puitelamute vähesus ei tulene otseselt nende halvast ehituskvaliteedist ega ka mitte varasest ehitusajast, sest nagu Põhjamaade kogemused näitavad, võib järjepidevalt hästi hooldatud puithoone püsida kasutuskõlbulikuna sajandeid.

Remondid lõhkusid hoonet

Üldjuhul olid puitkorterelamud ehitatud kvaliteetselt ja kapitaalselt. Asjaolu, et puitelamute praegune olukord on sageli kaunis kurb, ei tulene sellest, et nad oleksid halvasti ehitatud, vaid on kujunenud eelkõige seetõttu, et Nõukogude ajal, mil enamik korterelamutest oli natsionaliseeritud, jätsid majavalitsused need hooned enamasti piisava hoolduseta, nähes pikemas perspektiivis ette valdavalt puitelamutest koosnevate linnaosade tervikliku lammutamise.

Kui majavalitsused puithooneid ka remontisid, siis oli ehitustööde kvaliteet tihti lohakas ja hoonet hävitav. Remondi eesmärk oli tagada elanikele hädapärased elutingimused. See ei olnud suunatud pikemaajalisele jätkusuutlikule ehitishooldele ega võtnud arvesse puitelamute arhitektuurset ning konstruktiivset spetsiifikat.

Tihti läksid nende remontide käigus kaduma hoonete dekoratiivdetailid ja esialgne arhitektuurne ilme. Rikuti hoone algsed proportsioonid ning väljanägemine.
Praegu on enamikul puitkorterelamutest omanikud. Teadvustatakse, et puitkorterelamud on suure tulevikupotentsiaaliga väärtuslik elukeskkond.

Lagunemine tuleb peatada

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel õigusjärgsetele omanikele tagastatud või ka korterite kaupa erastatud elamud on pikaajalise hooldamatuse tulemusena märksa halvemas olukorras, kui need loomuliku amortisatsiooni tõttu peaksid olema. Nende korrastamiseks on mõnelgi puhul vaja teha suhteliselt suuri kulutusi ja läbi viia keerukaid töid (näiteks välisperimeetri põhikonstruktsioonide osaline proteesimine, vahelaetalade asendamine vms), mille tegemine elamuna kasutusel olevas hoones, eriti juhul, kui elanikel puudub võimalus tööde ajaks mujale kolida, võib osutuda komplitseerituks.

Kujunenud olukorras on oluline jälgida, et ehitise seisund veelgi ei halveneks. Hoonete omanikud peaksid rohkem teadma selle säilimise tagamiseks vajalikest meetmetest. Tehnilisest aspektist on jutt eelkõige katustest, välisseintest, vundamendist ja maja ümber olevast planeeringust.

Ilmselt ei ole paljusid puitelamuid kunagi põhjalikumalt renoveeritud, mistõttu sealsed elutingimused ei vasta tänapäeva nõuetele. Samuti puuduvad paljudel hoonetel vihmaveesüsteemid või on need paigaldatud valesti, mille tulemuseks on süvenevad kahjustused elamute fassaadielementidel.

Puitmajade puhul on hulgaliselt näha ka isehakanud meistrimeeste kätetööd. Paljudel elamutel on kaootiline välisilme, seinad on erinevalt viimistletud, paigaldatud on mitmesuguseid avatäiteid (eriti aknad).

Samas on tööd sageli jäänud lõpetamata. Mõnikord on tehtud töid, mis hoone kui terviku tehnilise seisundi parandamiseks ei pruugi primaarsed olla, samal ajal kui paljusid hoone säilimise tagamiseks hädavajalikke töid (näiteks katusekatte vahetus, sademeveesüsteemi remont) ei ole isegi alustatud ega lähitulevikus planeeritud.

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 13 Oktoober 2011

Tänavusel Tartu Ehitusmessil peetud ettekandes "Erinevad probleemid ja lahendused küttesüsteemide renoveerimisel" tuli jutuks küttesüsteemi paisupaagi oluline roll torustiku ja ventiilide tööea pikendamisel.

Amortiseerunud paisupaak on tihti süüdi süsteemi veeleketes, õhu pääsemises torustikku ning sellest põhjustatud metalli korrosioonis ehk torude roostetamises. Paisupaagi amortisatsioon võib olla väga suur - 30% kuni 5% aastas, olenevalt tüübist. Suurema amortisatsiooniga on membraan-paisupaagid ning töökindlamad kummikott-paisupaagid.

Paisupaagi amortisatsioon seisneb selles, et kuna paisupaak on seest eraldatud kaheks kambriks, milles ühes osas on kokkusurutav õhk ja teises osas on küttesüsteemis ringlev vesi, siis aja jooksul pääseb õhk oma kambrist välja ning paisupaak võib täituda üleni veega.

Sellisel juhul ei ole seal enam õhku, mida kokku suruda ning paak kaotab oma funktsionaalsuse survekõikumiste tasakaalustajana. Tagajärjeks on eelpoolkirjeldatud survekõikumistest põhjustatud probleemid - ülesurve korral hakkavad lekkima ventiilid ja toruühendused, alasurve korral pääseb torustikku õhk, mis põhjustab roostet.