"Temograafiline aruanne tõi välja maja soojapidavuse nõrgad kohad. Tänu sellele on nüüd dokumentaalne näide, millega peab ühistu rahvas võitlema hakkama, et tuba soe oleks ning raha küttele vähem kuluks."

Toivo R., KÜ Vee 1, juhatuse liige

„Tänan. Olen väga rahul.“

Tiina K., arhitekt

Järgne meile:

Facebook Page Twitter
Renoveerimine

Enne hoone renoveerimist on mõistlik teada, millises järjekorras töid teostada. Kas alustada näiteks katuse vahetusest, seinte soojustamisest, akende vahetusest või hoopis küttesüsteemi uuendamisest. Kui eesmärgiks on kulude kokkuhoid, siis aitab õigeid valikuid teha hoone energiaauditi läbiviimine.

 



Kuidas välisseina katta? PDF Trüki E-mail
Kirjutanud Anneli Sihvart   
Teisip, 13.Dets.2011 00:00

Õigesti värvitud ja ronitaimedeta laudvooder kaitseb puumaja paremini.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” on kirjas, et vanemad, valdavalt enne Esimest maailmasõda ehitatud puitkorterelamud on valdavalt etteastuva sokliga.

Ehitustehniliselt võib selle põhjuseks olla soov, et palksein ei oleks liiga vundamendi serval (ekstsentriline koormus vundamendile) ja ehitustolerantsi arvessevõtmine. Tehniliselt on siiski parem lahendus, kui laudvooder on sokliservaga samas tasapinnas või sellest 2-4 cm eespool, siis ei valgu seinalt tulev vesi soklile.

 

Etteulatuv sokkel

On tõsi, et puitkorterelamuid ollakse harjutud nägema etteulatuva sokliga. Kahjuks ollakse harjutud nägema ka lagunenud sokliga hooneid.

Sokli renoveerimisel tuleb teha valik, arvestades sokli tehniliselt paremat toimimist ja aastatega harjumuspäraseks muutunud arhitektuurset välisilmet. Hoonetel, mille arhitektuuri juurde kuulub eenduv sokkel, nõuab see sõlm kindlasti regulaarset kontrollimist ja hooldust.

Ronitaim ei sobi majaseinale

Uuritud hoonete välisseinte palkosa ja välisvoodri vahel oli vihmatõkkeks sageli kasutatud tõrvapappi. Sama materjali lisaks kasetohule oli kasutatud sageli ka alumise palgi ning vundamendi vahel. Tõrvapapi tööiga on ligikaudu 30 aastat. Aja jooksul kaovad või vähenevad ka tõrvapapi ja kasetohu niiskuse liikumist takistavad omadused (kuigi materjal ise võib paista korralik). Siis on sellel materjalil rohkem tavalise ehituspapi omadused ja seina alumine palk ei ole enam kaitstud vundamendist tuleva niiskusvoo eest.

Vahel on hooned kaetud ronitaimedega. Need võivad anda hoonele küll romantilise välimuse, kuid põhjustavad ka seinte niiskumist ja sademeveerennide ummistumist, takistavad seinte kuivamist ning viivad pikemas perspektiivis tõsiste kandekonstruktsioonide kahjustusteni.

Puidust välisvoodri juures tuleb arvestada, et see ei ole veetihe, vaid laseb kaldvihma korral vett läbi. Kui laudvooder on otse vastu palki, märgub seetõttu ka palk või selle pinnal olev papp.

Kuna laudvoodri ülesanne on kaitsta palkkonstruktsiooni märgumise eest, peab laudvoodri ja seinapalkide vahel olema välisõhuga tuulutatav õhkvahe. Välisvoodri lekete kaudu võib märguda ka pööning.

 värvi kvaliteet

Värvida tuleb õigesti

Puidust välisvoodri eluiga on õige hoolduse puhul pikk (aastakümneid). 33% vaadeldud hoonetest oli aga värvikihi hinnang alla rahuldava. Mida kauem on fassaad ilma kaitsva värvikihita, seda enam ta pleegib ja praguneb ning ka tulevase värvikihi nakkeomadused langevad.

Fotodegradeerunud puidu värviga katmine nõuab suures mahus eeltöid ning majanduslikult tasuvamaks võib osutuda uue fassaadilaudise paigaldus.

Eriti tähtis on korralik värvkate kaitsealustel hoonetel ja aladel, kus on nõutav algupärase välimuse säilitamine. Kui soovitakse hoone originaallaudist säilitada (eriti oluline on see just kõige vanemate majade puhul, millel on sageli efektne väga lai laudis), on selle esmaseks eelduseks, et puidupind peab olema korralikult värvitud.
Tüüpiliseks veaks oli uuritud hoonetes ka vana värvi eemaldamata jätmine, eriti kui hoone on varasemalt juba värvitud ebasobivat tüüpi värviga, mis varem või hiljem hakkab puidupinnalt kooruma – nõnda pudeneb uus värvikiht koos eelmis(t)ega maha.

Praktikas on üks hullemaid laudise lagundajaid ebasobiv värvitüüp ja/või selle paigaldustehnoloogia (kruntimata aluspind, värvi halb nake puiduga jne). Seetõttu tuleb ülevärvimisel kasutada alusvärvile sobivat värvitehnoloogiat. Tihti on sellest nõudest mööda mindud, mis on ka üks fassaadide lagunemise põhjus.



Jaga teistega:
Digg! Reddit! Del.icio.us! Mixx! Google! Live! Facebook! Technorati! Squidoo! Twitter!
 
Katus vajab tähelepanu PDF Trüki E-mail
Kirjutanud Anneli Sihvart   
Reede, 04.Nov.2011 02:31

Katus on maja kriitiline osa, soovimatus selle eest elementaarset hoolt kanda näitab vastutustundetust.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” tõdetakse, et puitkorterelamute peamine katusekonstruktsioon on puitsarikatel kelp- või viilkatus.

Sõltuvalt hoone laiusest oli kandekonstruktsioon lahendatud kas lihtsa sarikas-penn lahendusega või laiematel hoonetel toolvärk-konstruktsioonina.

Peamine probleem on veeleke

19. sajandi keskel oli peamiseks katusekatteks laud ja katusekivi, 19. sajandi lõpul hakkas domineerima katusepapp. Jõukamatele majadele hakati alates 19. sajandi lõpust tegema ka plekk-katuseid.

Leke korstna juures

 

Uuritud hoonete katused olid kaetud põhiliselt valtsplekk-kattega, mille eluiga on õige hoolduse korral ~60 aastat. Eterniiti kasutati pealmise katuskattena katuse vahetamisel 20. sajandi teisel poolel. Sageli paigaldati eterniitplaadid otse vanale katuseplekile. Nüüdseks on mõlema materjali kasutusiga ületatud või ületamisel.

Katuste soojustus paiknes peamiselt pööningu vahelael, kuna algselt ei olnud planeeritud katusealust eluruumidena kasutusse võtta. Puust taladega laed all- ja pealpool eluruume pidid olema mustalagedega ja soojustpidava vahetäitega.

Katuste põhilised tehnilised puudused olid uurimuse põhjal katusekatte ebatihedusest tingitud veelekked. Põhilised lekked on liidete ja neelukodade juures.

Eterniitplaadid ja katusekivid muutuvad aja jooksul rabedaks ega ole vastupidavad mehaaniliste löökide suhtes. Puudelt kukkuvad oksad, katusel käimine, lumekoormusest põhjustatud deformatsioon jms võivad eterniiti või katusekive purustada, kusjuures pragunenud eterniitplaatide kahjustused ei pruugi olla märgatavad maapinnalt ega ka katusel eemalt ülevaatust tehes. Samas ei talu vana eterniitkate peal käimist, et kahjustuste ulatust kindlaks teha.

Plekk-katuste puhul on katusekatte lagunemise peamine põhjus pleki korrosioon, mis esineb peamiselt katusepleki valtside juures ja kohtades, kuhu vesi pikemaks ajaks seisma koguneb.

Katusekatte lagunemise kõrval on teised peamised katuselekke põhjused läbiviigud, eelkõige antennikinnituste, korstnate, torustike ja katuseluukide juures.

Tüüpilisimaks kivikatuse puuduseks on lahtised katusekivid. Sellisel juhul jõuab vihmavesi katuselt otse hoonesse. Samas on tegemist võrdlemisi lihtsalt lahendatava probleemiga. Kivikatus on kõige pikaealisem, kuid kõikidele majadele ei saa seda siiski soovitada. Takistuseks võib saada ebapiisav katusekalle. Kuna kivikatused on plekk- ja eterniitkatustest raskemad, peavad ka sarikate ja roovide mõõtmed, kandevõime ja jäikus nende puhul suuremad olema.

Paaris elamus oli läbijooksu tagajärgi püütud vähendada veeanumate ja pööningu põrandale laotatud kilede abil, kuid see võib asja ainult halvemaks teha. Veeanumad täituvad veega ja vesi valgub ikkagi põrandale või kilede vahele, kust selle väljakuivamine on takistatud või väga aeglane. Katusekatte lekete korral on katusekatte väljavahetamine möödapääsmatu. Probleemi võibki põhjustada väike lekkekoht, kust tilgub pidevalt natuke vett – see on piisav kahjustuste tekkeks kandekonstruktsioonides.

Lumi ja purikad on ohtlikud

Kuna korterelamute puhul on tegemist linnatänavate ääres asuvate hoonetega, siis on oluline, et hoone katusel oleksid lumetõkked. Uuritud korterelamutest olid lumetõkked väga vähestel. Tõkke eesmärk on takistada katusel oleva lume ühekorraga mahatulekut, mis ohustaks hoone ääres olevaid inimesi või vara.

Teine ohutusega otseselt seotud probleem on katuseräästasse tekkivad jääpurikad. Jääpurikate tekkimise peamine põhjus on katuse või pööningu vahelae puudulik soojustakistus. Kui soojustakistus on puudulik, tõuseb temperatuur katusel oleva lumekihi all kõrgemaks ja sulanud lumi valgub mööda katust räästa poole, kus vesi jäätub ja moodustuvad jääpurikad.

Jääpurikad kukuvad alla, kui purikas muutub piisavalt raskeks või kui soojemate ilmadega kaob purikal nake katusega. Viimastel aastatel on seoses sellega olnud mitu rasket õnnetust.

Kokkuvõtvalt on tüüpilised katustel esinenud puudused järgmised:
•    katusel ja sademeveesüsteemis kasvav taimestik takistab vihmavee äravoolu;
•    kivi- ja eterniitkatustel kasvavad taimed ja/või sammal;
•    lahtised või puuduvad katuse-/viilukivid või lauad;
•    puuduvad või defektsed harja- ja otsaplekid;
•    metalli korrosioon: 63% uuritud plekk-katustest vajab lähima 3 aasta jooksul värvimist;
•    pragunenud katusekate (eterniitplaadid, katusekivid): tõenäoliselt põhjustatud liiga suurest koormusest, roovituse läbivajumisest ning lõtkudeta kinnitatud plaatide temperatuurideformatsioonist;
•    lagunenud räästad.

Majaelanikud saaksid ise paljud puudused (näiteks sammaldumine, lahtised katusekivid) minimaalsete kuludega kõrvaldada.



Jaga teistega:
Digg! Reddit! Del.icio.us! Mixx! Google! Live! Facebook! Technorati! Squidoo! Twitter!
 
«AlgusEelmine12345678910JärgmineLõpp»

Leht 10 / 24
 


Artiklid e-kirjaga!

* Uuringute tulemused
* Mis on renoveerimisel oluline?
* Korteriühistu energiasääst

hoiame Sinu andmed 100% kaitstud

Login



Meil on lehel 38 külalist online