"Olime eelnevalt hoone termografeerimise tellinud ka teiselt firmalt. Teie firma poolt teostatud termograafiline vaatlus on mõnevõrra mahukam, sealjuures on analüüs detailirikkam ja põhjalikum, viidates ka võimalikele põhjustele.

Aitäh teenusepakkumise eest, Teie teenuse kasutamine osutus täiesti otstarbekaks."

Anne P., KÜ Lastekodu 6, juhatuse esimees

"Suur tänu kiire ja korraliku töö eest!"

Laila P., projektipõhine energiamärgis

Järgne meile:

Facebook Page Twitter
Renoveerimine

Enne hoone renoveerimist on mõistlik teada, millises järjekorras töid teostada. Kas alustada näiteks katuse vahetusest, seinte soojustamisest, akende vahetusest või hoopis küttesüsteemi uuendamisest. Kui eesmärgiks on kulude kokkuhoid, siis aitab õigeid valikuid teha hoone energiaauditi läbiviimine.

 



Puitarhitektuuri võlu. Tartu PDF Trüki E-mail
Kirjutanud Anneli Sihvart   
Reede, 02.Sept.2011 23:02

Tartu puitarhitektuur on eeskätt klassitsistlik.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” kinnitatakse, et kuigi ka Tartus ulatuvad vanimad puitelamud vanalinna territooriumil juurtega barokkperioodi, on Tartu siiski tuntud eeskätt klassitsistliku pärandi ja rohke aguliarhitektuuri poolest.

Puitelamuid leiab küll pea kõigist Tartu piirkondadest, kuid täiesti esindusliku ülevaate saab neist juba ka üksnes Toometaguse, Supilinna ja Karlova hooneid vaadeldes.

 

Puitmaja Tartus

 

Toometagusel elasid haritlased

Toometagusena on tuntud ala Toomemäe ja raudtee vahel. Piirkonna teadlik hoonestamine algas pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal, kui vahepeal jäätmaaks muutunud Toomemäele püstitati esimesed õppehooned ja rajati park. Kuni raudtee avamiseni 1876. aastal ehitati hooneid siiski küllalt stiihiliselt ja hõredalt.

1885. aastal kinnitatud linnaplaani kohaselt nähti Toomemäe ja vaksali vahelist ala aktiivse arengupiirkonnana. Jaamahoone juurde rajati lai diagonaalne puiestee Kuperjanovi tänava jätkuna. Nähti ette hoonestada Veski ja Vallikraavi tänavate piirkond.

Ala kujunes eriti just oma linnapoolsemas osas n-ö harituma rahva elupaigaks. See tähendas ka suhteliselt siivsat hoonestust, viisakat ehituskvaliteeti ja tibakest arhitektuuri. Tartu lõikes leiab sealt kindlasti eelmise sajandivahetuse puitarhitektuuri paremiku.

Selgelt eristub teistest ansambel Kastani tänav 23-29. Hilisjuugendlik hoone koos ohtra historitsistliku dekoori, neorenessanslike teemantlõikes nurgakvaadritega meenutab oma mõõdutundetuses Peterburi kaupmeeste suvevillasid Narva-Jõesuus. Ansambel, mis valmides ei andnud sugugi tunnistust heast maitsest, on täna unikaalne arhitektuurne objekt just oma eripärase dekoori ja ebahariliku hoovihoonestuse tõttu.

Arhitektuuriajaloos silmapaistvaid hooneid leidub teisigi. Nende hulka kuulub nt klassitsistlik Karl Ernst von Baeri elamuna tuntud hoone Veski tänaval Kassitoome nõlval, mille poolkorrusena vormistatud madalate akendega teine korrus (nn trempel-, ka nivendisein) on meie arhitektuuripildis haruldane (Põhjamaades seevastu aga väga levinud).

Supilinn on sümpaatselt nihkes

Kaua aega lõppes Tartu linn praeguse Botaanikaaia kandis, sealt edasi laiusid märg Emajõe luht ja ligipääsmatu soo. Kui Emajõe veeseis alanes ja igakevadised üleujutused lakkasid, võeti piirkond juurviljaaedade tarvis kasutusele. Maa oli madal ja odav, muld aga viljakas ja köögiviljade kasvatuseks sobilik.

19. sajandil hakati siia vähehaaval ka madalaid puitelamuid ehitama, tekkisid esimesed tänavad. Kuni Teise maailmasõjani pidevalt tihenenud hoonestus koondus eelkõige tänavate äärde, kvartalite sees säilisid suured aiamaad. Nõukogude ajal muutus hoonestus põlengute läbi hõredamaks.

Supilinn on vastavuses inimeste ettekujutusega vaesest agulist, seda hõngu on seal veel tänagi. Lisaks leidub arvukalt huvitavaid kihistusi: boheemlaslik tudengielu, kunstnikud ja muusikud, kes põlgavad väikekodanlikke raame, vaba vaim, mis loob ja lehvitab.

Supilinna puitelamud on niisama mitmekesised kui inimesed nende sees või hoiakud linnaosa suhtes väljaspool seda. Piirkonnast leiab mõned kõige väiksemad ja tagasihoidlikumad, n-ö kolmandasse linnaossa mõeldud tüüpfassaadide näiteid, samuti tagasihoidlikke kööktubadega elamuid, mille arhailised sisedetailid, viltused trepid ja olematu elamismugavus 21. sajandil tõsist jahmatust tekitavad.

Supilinnas on ka historitsistliku dekooriga üürielamuid ning Šveitsi stiilis nikerdustega verandadega väikeelamuid. Jõe ääres paikneval Emajõe tänaval üllatavad vaatajat esinduslikud suurte korteritega elumajad, mis olid mõeldud pisut jõukamale rahvale. Emajõe-äärne soine pinnas on tekitanud hoonetele huvitavaid deformatsioone – nii viltuseid, lainetavate katustega või silmini maasse vajunud maju mujal naljalt ei kohta.

Supilinn on ainulaadne keskkond, natuke hull ja nihkes, aga äärmiselt sümpaatsel moel.

Karlova jäi linna piirialale

Karlova linnaosa oli 1916. aastani väljaspool Tartu linna piire. Ajaloolistele Karlova mõisa maadele kerkis terve linnaosa tänu mõisaomanike huvile müüa maad ehituskruntideks.

Need tehingud võimaldasid saada maast sootuks suuremat tulu kui traditsioonilise põllumajandusega, samas olid hinnad oluliselt odavamad kui naabruses, linna territooriumil. Ka ei soositud linnas eestlaste kinnisvara omandamist, sest teatavasti moodustus valijaskond just omanikest. Seetõttu kasvas Karlova hoonestus 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses plahvatusliku kiirusega, omanikeks olid peamiselt eestlased.

Kuna alad jäid linna piiridest välja, ei kehtinud siin linna ehituseeskirjad. Paraku tähendas see sageli mööndusi ehituskvaliteedis ning põhjustas odavatest ja ebakvaliteetsetest ehitusmaterjalidest vaesemale rahvale mõeldud üürielamute rajamist. Just see asjaolu andis jõukamatele linnakodanikele ülbuse kutsuda Karlova elurajooni Pilpakülaks. Otsekui vastulöögiks pandi asumi tänavatele eriliselt helged ja tulevikku suunatud nimed (Õnne, Lootuse, Vabaduse, Päeva jne).

Lihtsate väikekorteritega elamute kõrval on ka õige esinduslikke ja ruumikate korteritega hooneid. Eraldi tähelepanu väärib Karlova puitelamute dekoor. On lahendusi - ka lihtsatel tööliselamutel -, millele analooge ei leia tervest Eestist. Tihti hõlmavad need tervet elufilosoofiat, abiruumide olemasolu ja paigutust ning aia- ja hoovikasutust.

Karlovas on säilinud küllalt huvitavaid kõrvalhooneid. Ühelt poolt lähtuvad need selgelt taluarhitektuurist, kuna konstruktsioon ja kujundus viitavad üheselt omaniku talupoeglikele juurtele ning harjumusele teha nii nagu alati, sõltumata keskkonna muutumisest. Teisalt aga on siin Tartule omased kahekorruselised kuurid.

Karlova kulges läbi Nõukogude perioodi suhteliselt valutult. Kui mõned kohatult kogukad korterelamud Tähe tänava ääres ja valutult konteksti sulanduvad eramud välja arvata, on siinne tänavamiljöö üsna puutumatu. Hinnata tuleb ka arhailisi munakivisillutisega tänavaid.



Jaga teistega:
Digg! Reddit! Del.icio.us! Mixx! Google! Live! Facebook! Technorati! Squidoo! Twitter!
 
Puitarhitektuuri võlu. Pärnu PDF Trüki E-mail
Kirjutanud Anneli Sihvart   
Esmasp, 01.Aug.2011 00:00

Pärnu pakub esinduslikku läbilõiget viimase kolmesaja aasta puitarhitektuurist.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selgitatakse valdava osa Pärnu varasema hoonestuse ilmet Põhjasõja (1700-1721) järgse perioodi keeluga mujale peale Peterburi linna kivist elamuid püstitada.

Nii ehitati kuni 1749. aastani puidust ka jõukamate linnakodanike esinduslikud elamud linnakindlustustest sissepoole jäävatel aladel. Samast perioodist pärinevad ka Pärnu vanimad majad väljaspool linnamüüri.

Efektne nurgalahend Pärnus

 

Morskoje ehitati venelaste jaoks

18. sajandil tekkis Pärnu mereäärsele karjamaale uus eeslinn, ametliku nimega Morskoje, mida rahvasuus slobodaaks kutsuti. Valitsus soodustas sõjaväelaste perekondade ja errulastud sõjaväelaste siia asumist, et edendada pisutki venekeelsete linnaelanike arvu kasvu. Praeguse Aisa, Karuselli, Auli ja Kajaka tänavate kandis kujunes välja väikeste puust elamutega tihedasti asustatud piirkond.

Varasema eeslinnahoonestuse kohta on vähe andmeid, kuid analoogiate põhjal võib oletada, et tegemist oli küllalt arhailist tüüpi lihtsate palkehitistega, mis siiski erinevalt talurahvaelamutest olid varustatud (mantel)korstna ja klaasitud akendega.

Pilt muutus linlikumaks alles 19. sajandil, kui hooned said laudvoodri ja seni rooga kaetud katused asendati esialgu laudadest, hiljem laastu- ja sindlikatustega. Puitkatuste kõrval kogusid populaarsust ka põletatud katusekivid.

Veel enne I maailmasõda kerkisid piirkonda ka üksikud kahekorruselised korterelamud, mis jäid siiski suhteliselt marginaalseks ja piirkonna üldilme jäi 1 kuni1,5-korruseliseks. Ala hoonestati suhteliselt tihedalt juba enne I maailmasõda ja nii jäid Eesti Vabariigi ajal püstitatud hooned seal pigem üksikuteks eranditeks.

Siiski on piirkonnas ka kvartaleid 1930. aastate teisel poolel Pärnus populaarseks muutunud „kikkis“ katusega elamutest.

Pärnu Esplanaadi 29

 

Samuti leiab siit hästi säilinud näited nõukogude perioodi puithoonestusest – väikesed stalinistlikud korterelamud sulanduvad oma traditsiooniliste rõhtlaudadest fassaadidega suhteliselt valutult väljakujunenud miljöösse.

Rannakaitsepatareist sai supelasutus

Kui Pärnu aastal 1834 kindluslinnade nimekirjast kustutati, sai võimalikuks linna areng väljapoole kindlustuste vööndit. Endistele militaarobjektidele anti äriline sisu ja juba 1830. aastatel alustas ühe mereäärse rannakaitsepatarei asukohas tegutsemist kõrts. Selleni viis pikk sirge ilmselt militaarvajaduste tarbeks ehitatud tee, mida praegu tuntakse Supeluse tänavana.

1837. aastal esitati Pärnu magistraadile avaldus kõrtsi ümberehitamiseks supelasutuseks. Seda aastat loetakse Pärnu kuurordi alguseks.

Vanim selle rannapiirkonna terviklikult säilinud hoonetekogum on nn Kartoffelplatzi ümbrus (praegu Roosi tänava pikendus Supeluse ja Aia tänava vahel), kus on mitmed 18. sajandi keskpaika dateeritavad hooned.

1930. aastatel hoonestati Papli ja Kaarli tänava vaheline ala, kerkis arvukalt suurejoonelisi villasid (Tammsaare 1A, Supeluse 26 jne), mis kohati asendasid varasema hoonestuse. Rohkete puitpitside ja elavalt liigendatud katusemaastikuga villad olid piirkonna peamised miljöökujundajad, kuid kahjuks on aeg nende vastu halastamatu olnud.

Kas seal tänavat oligi?

Kuni 20. sajandi alguseni arenes linn peamiselt Riia suunal, alles pärast esimese silla valmimist (1904) elavnes äri- ja elutegevus ka jõe paremkaldal. 1867. aastal jagati Ülejõe kalameesteküla maad 73 rendikrundiks, millest 38 läksid küll põlisperedele, 35 aga enampakkumisele.

Põlispered asustati enamikus ümber praeguse Mihkli tänava ümbrusse. Sellest hakkaski kujunema Ülejõe eeslinn. Piirkonna peateljena toimis kaua Tallinna postmaantee (praegune Jannseni tänav). Alles pärast esimese silla valmimist üle Pärnu jõe 1904. aastal kandus liiklus üle Jänesselja maanteele (praegune Tallinna mnt).

Asustus kujuneski välja eelkõige piki neid kahte maanteed. Siiani on piirkonnas arvukalt miniatuursete elamutega idüllilist äärelinna meeleolu pakkuvaid tänavaid, kus väikeste elamute vahelt aeg-ajalt kadakasakslikult edevad (nt Lubja 35) või ootamatult väljapeetud hooned (nt Uus-Sauga 4) esile kerkivad.

Ka Rääma piirkonnas hoonestati enne I maailmasõda põhiliselt Tallinna maantee äärsed ja jõelähedased alad. Reaalne ehitustegevus Rääma ojast kaugemale ei ulatanud, v.a jõeäärne ala, kuhu rajati osa praegusest Rääma (tollal Ravassaare) tänavast.

20. sajandi alguse Räämat on pikemalt kirjeldanud Elss Järvi oma mälestusteraamatus: „Räämal elasid töölised, kes endale liivaluidete vahele väikesed majauberikud olid soetanud. Enamasti kaks tuba ja köök, loomalaut kõrval. Peeti lehma, lammast ja siga. Ei seal kasvanud muud kui orasrohi ja nõgesed. Ei saanud aru, kus oli tänav ja kas tänavat üldse oligi.

Aktiivsem ehitustegevus läks lahti pärast I maailmasõda, kui Rääma vald liideti Pärnu linnaga (1921) ja piirkonda hakati rajama väikeelamuid. Ka edaspidi jäi piirkond valdavalt töölislinnaosaks.

Pärnu linna eripäraks Eesti puitelamute kontekstis on ühelt poolt nende massilisus, aga ka ajaline ja tüpoloogiline mitmekesisus, lisaks selgelt vaatamisväärsuse potentsiaali omav võimalus sõita läbi linna, mille tänavad on kümnete kilomeetrite kaupa palistatud just nimelt puidust korterelamutega.



Jaga teistega:
Digg! Reddit! Del.icio.us! Mixx! Google! Live! Facebook! Technorati! Squidoo! Twitter!
 
«AlgusEelmine11121314151617181920JärgmineLõpp»

Leht 13 / 24
 


Artiklid e-kirjaga!

* Uuringute tulemused
* Mis on renoveerimisel oluline?
* Korteriühistu energiasääst

hoiame Sinu andmed 100% kaitstud

Login



Meil on lehel 8 külalist online