Energiaaudit

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 11 August 2014

Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt peab õhutemperatuur eluruumis looma inimesele hubase soojatunde.

2010. aasta juunist kuni 2013. aasta juunini Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud renoveeritud korterelamu sisekliima ja energiatõhususe uurimistöös analüüsiti hoone sisekliimat mõjutavaid suurusi.

Temperatuur peab olema üle 18 kraadi

Kerge kehalise aktiivsuse korral on keskmisele inimesele mugav temperatuur talvel +22 ˚C ja suvel +25 ˚C. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 ˚C.

Õhu suhteline niiskus ja veeaurusisaldus mõjutavad samuti sisekliimat. Õhu veeaurusisaldus võib olla suur, kui ventilatsioon ei toimi korralikult või ruumides on suur niiskustootlus. Suur niiskuskoormus võib põhjustada niiskus- ja hallituskahjustusi, mis omakorda võivad elanikel tekitada tervisehäireid, mis on tingitud ülitundlikkusest mikroorganismide, nende elutegevuse jääkide ja hallituseoste suhtes.

Külmas kliimas põhjustavad välisõhu väike veeaurusisaldus koos ruumide ülekütmisega liiga madalat suhtelist niiskust, mis võib põhjustada silmade, hingamisteede, limaskestade ja naha kuivusega seotud terviseprobleeme. Siseõhu suhtelist niiskust saab talvel suurendada temperatuuri alandamise ja õhu niisutamisega.

Siseõhu kvaliteeti mõjutavad oluliselt ka õhus olevad gaasid ja tahked osakesed, nimelt süsihappegaas, formaldehüüd, tolm, tubakasuits, hõljuvad mikroorganismid ja gaasi põlemisproduktid.

Foto: Tallinnas Sõpruse 244 renoveeritud korterelamu enne ja pärast (Allikas: uuringu aruanne)

Sisekliima saab nõuete järgi jagada nelja klassi

• Esimesele klassile on omane parima sisekliima ootus. Seda soovitatakse erihoonetele, kus viibivad väga tundlikud, nõrga tervise ja erinõuetega inimesed nagu puuetega isikud, väga väikesed lapsed ja eakad. Selle klassi temperatuurivahemik kütteks on 21 - 23 ˚C, jahutuseks 23,5 - 25,5 ˚C. Õhuvahetus inimese kohta elu- ja magamistoas peab olema 10 l/s.

• Teine klass on tavapärane sisekliima, mis peaks olema uutes ja renoveeritud hoonetes. Selle klassi temperatuurivahemik kütteks on 20 - 23 ˚C, jahutuseks 23 - 26 ˚C. Õhuvahetus inimese kohta elu- ja magamistoas peab olema 7 l/s.

• Kolmas klass peaks olema tagatud olemasolevates hoonetes. Selle klassi temperatuurivahemik kütteks on 18 - 24 ˚C, jahutuseks 22 - 27 ˚C. Õhuvahetus inimese kohta elu- ja magamistoas peab olema 4 l/s.

• Neljandasse klassi kuuluvad väärtused, mis jäävad väljapoole eelmainitud klasse.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 28 Veebruar 2013

Ühe korteri kütmata jätmine suurendab märkimisväärselt ümbritsevate ruumide küttekulusid.

Seda, kuidas ühe korteri ala- või ülekütmine mõjutab ülejäänud korterite energiatarvet, analüüsiti Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi 2012. Aasta uuringus „Kütteenergia tarbimise vähendamine korterelamutes läbi tarbijate teadlikkuse tõstmise ja käitumisharjumuste muutmise, tuginedes individuaalse küttekulu mõõtmisele“.

Põhjuseid, miks ühe või teise korteri küttekulu erineb märgatavalt hoone keskmisest, võib olla mitu. Olulised korteri küttekulu mõjutajad on

• korteri asukoht,
• sisetemperatuur ja õhuvahetus,
• elanike käitumisharjumised,
• naaberkorterite sisetemperatuur,
• kasutatava küttekeha tüübist tulenev soojusväljastuse hindamise viga
• ja nende kombinatsioonid.

Ühe korteri kütmata jätmine suurendab aga alati märkimisväärselt ümbritsevate ruumide küttekulusid. Näiteks hoone keskel asuv kütteta korter võib ümbritsevate korterite küttekulusid suurendada kuni 30%. Kõige suurem mõju oli korterite vahel, mis asusid üksteise kohal. Hoone ülemises nurgas asuv korter võib selle all oleva korteri küttekulu suurendada lausa kuni 75%.

Temperatuur püsib 18°C juures

Soojustatud hoonetes sõltusid korterite küttekulud üksteisest rohkem kui renoveerimata hoonetes, kuna soojustatud majas liigub soojus hoonesiseselt lihtsamalt kui hoonest välja.

Ümbritsevatest korteritest tuleva soojusest tulenevalt ei langenud renoveeritud maja kütteta korterites õhutemperatuur simulatsioonide käigus märkimisväärselt alla +18 kraadi, mis mõnele inimesele sobib täiesti eluruumide õhutemperatuuriks.

Renoveerimata hoones langes õhutemperatuur naaberkorterite mõjul siiski suhteliselt pikal perioodil alla +18 kraadi, mis näitab, et sel juhul on vajalikud lisakütteallikad õhutemperatuuri tõstmiseks.

Joonis. Kütteta nurgakorteri õhutemperatuur renoveeritud hoones. (Allikas: uuringu aruanne)

Kui renoveerimata majas võivad hoone nurkades asuvate korterite temperatuurid langeda lausa nii madalale kui +5 kraadi ja enamikul kütteperioodist on elamisväärsete tingimuste saavutamiseks vajalik ruumide lisakütmine, siis hoonete keskel ja renoveeritud majade puhul tagatakse suurel osal kütteperioodist elamisväärne sisetemperatuur.

Soojustatud hoone puhul tekib ainult otsakorterite puhul olukord, kus umbes poolel kütteperioodist on elamisväärsete tingimuste tagamiseks vaja kasutada ka ruumide lisakütmist.

Nurgakorter mõjutab rohkem

Ala- või üleköetud üksiku korteri mõju kogu hoone soojustarbimisele on suhteliselt väike. Hoone keskel asuva korteri puhul suurenes või vähenes hoone soojustarbimine ainult kuni 30%, võrreldes selle korteri küttekulu muutusega, soojustatud hoones polnud ka nurgakorteri mõju summaarsele küttekulule märkimisväärselt suurem.

Ainult renoveerimata hoones asuvas nurgakorteris oli korteri küttekulu muutus võrreldav kogu hoone küttekulu muutusega, kuid selgi juhul ei ulatunud muutuste suhe märkimisväärselt üle 60%.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 14 Jaanuar 2013

Allokaatoritega vanade kortermajade kütte püsi- ja muutuvkulude optimaalne suhtarv on 75/25.

Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi 2012. aasta uuring "Kütteenergia tarbimise vähendamine korterelamutes läbi tarbijate teadlikkuse tõstmise ja käitumisharjumuste muutmise, tuginedes individuaalse küttekulu mõõtmisele" vaatles, milline on  allokaatorite ehk küttekulu jaoturitega kortermajadele sobiv muutuv- ja püsikulude suhe.

Allokaator ehk soojuse kulujaotur lubab määrata iga küttekeha osa hoone üldises soojustarbimises. Allokaatoritega varustatud hoone soojussõlm (katlamaja) peab olema varustatud temperatuuriregulaatoriga, mis reguleerib veetemperatuuri vastavalt välisõhu temperatuurile.

Foto: Allokaator ehk individuaalne kulujaotur

Kus saab jaotureid kasutada

Allokaatoreid ei kasutata aurküttekehade ega põrand- või lagikütte korral. Need sobivad aga kasutamiseks paneelradiaatoritel, ribiradiaatoritel, Al-radiaatoritel, konvektoritel ja terastoru-küttekehadel.

Purmo Air radiaatorite ja allokaatorite koostoime vajab täiendavat uurimist ning enne nende kasutamist tuleks konsulteerida nii radiaatori tootjate/müüjate kui ka allokaatorite paigaldajate/tootjatega.

Probleemseks muutub allokaatorite kasutamine hoonetes, kus on mitmesuguseid küttekehasid, samuti siis, kui küttekehad on üle dimensioonitud – näiteks on küttesüsteem uuendatud enne piirdetarindite renoveerimist ja uuele küttegraafikule ei ole üle mindud.

Ka ühetoru-küttesüsteemide korral on allokaatorite kasutamine problemaatiline.

Küttekulu hoitakse kontrolli all

Uuringu käigus küsitlusele vastanud väitsid, et kasutavad allokaatori võimaldatavat termostaatventiilidega ruumipõhist temperatuuri reguleerimist eeskätt soojuse vähendamiseks. Peamiselt väitsid elanikud, et hoiavad korterites sisetemperatuuri +20 kuni +22 ‹C.

Sageli hakkavad korterivaldajad allokaatoritega majades küttekulude vähendamiseks vähendama õhuvahetust – seda stimuleerib paraku allokaatorite muutuvkulude kõrge osakaal. Värskeõhuklappide sulgemine viib aga väljatõmbeõhu soojuspumba kasutamisel soojustagastussüsteemi efektiivsuse olulise langemiseni.

Arvestades seda, et küsitluste tulemuste kohaselt on inimesed motiveeritud küttekulusid kontrolli all hoidma sõltumata püsi- ja muutuvkulude suhtarvust, soovitatakse individuaalse küttekulude jaotamise süsteemi puhul kasutada võimalikult väikest muutuvkulude osakaalu.

Töö autorid jõudsid järeldusele, et vanade kortermajade püsi- ja muutuvkulude optimaalne suhtarv on 75/25. Sel juhul ei lähe ka suurimad kütte erikulud oluliselt üle 1,3 korra suuremaks hoone keskmisest.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 26 Veebruar 2012

Elanikke peab jõudma evakueerida enne hoone kokkulangemist

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” vaadeldi ka hoonete tuleohutust tänapäevaste nõuete seisukohalt.

Puit on põlev materjal. Puitkorterelamute tuleohutusele on pööratud tähelepanu varasematelgi aegadel. Tuleohutuseeskirjade täiendamisel 19. sajandi lõpul nõuti Tallinnas, et teise korruse korteritel peab olema kasutada kaks otseväljapääsu. Hiljem asendusid kaks puidust trepikoda ühe kivitrepikojaga.

Olulised ehitistele esitatavad tuleohutusnõuded on järgmised:

• nõutud aja jooksul peab säilima ehitise kandevõime,
• ehitises peavad olema takistatud tule ja suitsu tekkimine ja levik,
• tule levik naaberehitisele peab olema takistatud,
• inimestel peab olema võimalik ehitisest evakueeruda,
• inimesi peab olema võimalik ehitisest evakueerida,
• peab olema arvestatud päästemeeskondade ohutuse ja nende tegutsemisvõimalustega.

Fotod. Katusekandekonstruktsioonid on lubjatud, et vähendada nende süttivustundlikkust (vasakul). Tulemüür kokkuehitatud hoonete vahel (paremal). (Allikas: uuringu aruanne)

Palk söestub aeglaselt

Kahe- kuni neljakorruselised puitelamud kuuluvad tuleohutusklassidesse TP 2 või TP 3, mille kandekonstruktsioonile seatakse tulepüsivuse nõudeks R 30 kuni R 60. Number väljendab aega minutites standardtulekahju korral. Keldrikonstruktsioonilt nõutakse suuremat vastupidavust.

Tule ja suitsu levimise takistamiseks, evakuatsiooni tagamiseks, päästetööde kergendamiseks ning varakahjude piiramiseks peab hoone olema jaotatud tuletõkkesektsioonideks. Omaette tuletõkkesektsioonid moodustatakse hoone osadest, mis on üksteisest oluliselt erineva kasutusotstarbe või põlemiskoormusega.

Korterelamutes on tavaline, et iga korter on eraldi tuletõkkesektsioon. Kõrgemaid kui neljakorruselisi hooneid Eestis üldjuhul puidust ehitada ei tohi.

Palkseinte tules käitumine kujutab endast aeglast ühemõõtmelist söestumist. 60-minutilise tulekahju järel on palgid söestunud ~40 mm. Võrreldes palgi enamlevinud paksusega (15-18 cm) on seda suhteliselt vähe. Sellega on seinte kandevõime 60-minutilise tulekahju juures tavaliselt tagatud ilma täiendavate kaitsevahenditeta.

Lisaks seintele tuleb tähelepanu pöörata ka vahelagedele, mille tulepüsivus on algselt tagatud talade suurte ristlõigete ning tulekindla täidise (~5-10 cm savi, liiva, räbu, betooni, telliseid) ja krohvi abil.

Korsten ohutuks!

Küttekoldeid ja suitsulõõre tuleb põletamiseks vajalike tingimuste tagamiseks ja tahma süttimise vältimiseks puhastada. Korstnate lagunemine ning hoolduse puudumine võib tekitada tuleohtu.

Tuleohutusnõuete kohaselt on reegliks, et korsten ulatuks kas vähemalt 0,8 m katuse pinnast kõrgemale või siis ülespoole mõttelist joont, mis ühendab katuse kõrgeimast kohast 0,8 m kõrgemal asuvat punkti ja räästa püsttasandil katuse kõrgeimal kohal asuvat punkti. Järsukaldelise katusega hoonel, mille katuse kalle on üle 30°, võib korstna kõrguse määrata nii, et korstna pea ja katusetahu lühim kaugus oleks vähemalt 1,0 m.

Kergsüttiva katusekatte korral tuleb korstnapea varustada sädemepüüduriga või teha korstna üleulatus katusest suurem.

Paljudel hoonetel on korstna üleulatus katuse pinnast liiga väike või/ja korstna ülemine ots (korstnapits) lagunenud.

Korstna lahendus peab vastama küttekolde võimsusele. Hoone sees asuva suitsulõõri seina vaba välispinna temperatuur ei tohi lõõriga ühendatud küttekolde pideva maksimaalvõimsusega kütmise korral olla üle 80 ºC. Selleks paigaldatakse puitkonstruktsioonid korstnatest ja ahjudest piisavalt kaugele. Väga mitmes hoones olid katusekonstruktsioonid vahetult vastu korstnat.

Tulemüüri olulisus

Takistama  peab ka tule levikut ühelt hoonelt teisele. See tagatakse peamiselt hoonetevahelise kuja või tulemüüriga.
Tulemüüri ja hoone ühendused on üks riskikohti. Tulemüürile on õigem ehitada katus peale, et vesi ei suunduks tulemüüri ja seina vahele. Kui tulemüür ei ole pealt veetihedalt kaetud, võib see viia külmumise-sulamise käigus tekkivate pragudeni, mis müüri nõrgestavad ning eraldusvõimet pärsivad.

Keeruliseks juhtumiks on elamud, mis on ehitatud kaasaegsete tuleohutusnormide seisukohalt teineteisele liiga lähedale ilma igasuguse tulemüürita, eriti kui hoonetevahelistes seintes on ka aknad. Siin tuleb iga juhtumi korral otsida omi meetmeid majade tuleohutuse parandamiseks.

Trepikodade puitkonstruktsioonide kandevõime tulekahjuolukorras on üldjuhul piisav.

Tänapäevaste nõuete kohane evakuatsiooniteede pikkus on vanades puitkorterelamutes üldiselt tagatud.

Ühessegi uuritud elamusse ei olnud paigaldatud sprinklereid, kuid see on kindlasti abinõu, mis aitab tulekahju puhkemisel elusid päästa.