Renoveerimispass

Enne hoone renoveerimist on mõistlik teada, millises järjekorras töid teostada. Kas alustada näiteks katuse vahetusest, seinte soojustamisest, akende vahetusest või hoopis küttesüsteemi uuendamisest. Kui eesmärgiks on kulude kokkuhoid, siis aitab õigeid valikuid teha hoone energiaauditi läbiviimine.

Väikeelamu renoveerimise planeerimiseks sobib aga ka Energiaauditist lihtsam Renoveerimispass. See on ühe omaniku soove arvestav energiaarvutustel põhinev renoveerimiskava. Energiamärgise olemasulul võid selle tasuta endale koostada kohe renoveerimispass.ee lehel. Soovitused koostatakse hoone energiamärgisest lähtuvalt OpenAI tehnoloogiaga. Pakume ka energiaaudiitori koostatud renoveerimispassi hinnaga 500 eurot. Käibemaks ei lisandu.

Üksikasjad: Kirjutas: Anneli Sihvart; Avaldatud: 10 November 2011

Katus on maja kriitiline osa, soovimatus selle eest elementaarset hoolt kanda näitab vastutustundetust.

Sõltuvalt hoone laiusest oli kandekonstruktsioon lahendatud kas lihtsa sarikas-penn lahendusega või laiematel hoonetel toolvärk-konstruktsioonina.

Peamine probleem on veeleke

19. sajandi keskel oli peamiseks katusekatteks laud ja katusekivi, 19. sajandi lõpul hakkas domineerima katusepapp. Jõukamatele majadele hakati alates 19. sajandi lõpust tegema ka plekk-katuseid.

Peamised lekkekohad katuste läbiviikude juures: antennikinnitused, katuseluugid, korstnad. (Foto: Uuringu aruanne)

Uuritud hoonete katused olid kaetud põhiliselt valtsplekk-kattega, mille eluiga on õige hoolduse korral ~60 aastat. Eterniiti kasutati pealmise katuskattena katuse vahetamisel 20. sajandi teisel poolel. Sageli paigaldati eterniitplaadid otse vanale katuseplekile. Nüüdseks on mõlema materjali kasutusiga ületatud või ületamisel.

Katuste soojustus paiknes peamiselt pööningu vahelael, kuna algselt ei olnud planeeritud katusealust eluruumidena kasutusse võtta. Puust taladega laed all- ja pealpool eluruume pidid olema mustalagedega ja soojustpidava vahetäitega.

Katuste põhilised tehnilised puudused olid uurimuse põhjal katusekatte ebatihedusest tingitud veelekked. Põhilised lekked on liidete ja neelukodade juures.

Eterniitplaadid ja katusekivid muutuvad aja jooksul rabedaks ega ole vastupidavad mehaaniliste löökide suhtes. Puudelt kukkuvad oksad, katusel käimine, lumekoormusest põhjustatud deformatsioon jms võivad eterniiti või katusekive purustada, kusjuures pragunenud eterniitplaatide kahjustused ei pruugi olla märgatavad maapinnalt ega ka katusel eemalt ülevaatust tehes. Samas ei talu vana eterniitkate peal käimist, et kahjustuste ulatust kindlaks teha.

Plekk-katuste puhul on katusekatte lagunemise peamine põhjus pleki korrosioon, mis esineb peamiselt katusepleki valtside juures ja kohtades, kuhu vesi pikemaks ajaks seisma koguneb.

Katusekatte lagunemise kõrval on teised peamised katuselekke põhjused läbiviigud, eelkõige antennikinnituste, korstnate, torustike ja katuseluukide juures.

Tüüpilisimaks kivikatuse puuduseks on lahtised katusekivid. Sellisel juhul jõuab vihmavesi katuselt otse hoonesse. Samas on tegemist võrdlemisi lihtsalt lahendatava probleemiga. Kivikatus on kõige pikaealisem, kuid kõikidele majadele ei saa seda siiski soovitada. Takistuseks võib saada ebapiisav katusekalle. Kuna kivikatused on plekk- ja eterniitkatustest raskemad, peavad ka sarikate ja roovide mõõtmed, kandevõime ja jäikus nende puhul suuremad olema.

Paaris elamus oli läbijooksu tagajärgi püütud vähendada veeanumate ja pööningu põrandale laotatud kilede abil, kuid see võib asja ainult halvemaks teha. Veeanumad täituvad veega ja vesi valgub ikkagi põrandale või kilede vahele, kust selle väljakuivamine on takistatud või väga aeglane. Katusekatte lekete korral on katusekatte väljavahetamine möödapääsmatu. Probleemi võibki põhjustada väike lekkekoht, kust tilgub pidevalt natuke vett – see on piisav kahjustuste tekkeks kandekonstruktsioonides.

Lumi ja purikad on ohtlikud

Kuna korterelamute puhul on tegemist linnatänavate ääres asuvate hoonetega, siis on oluline, et hoone katusel oleksid lumetõkked. Uuritud korterelamutest olid lumetõkked väga vähestel. Tõkke eesmärk on takistada katusel oleva lume ühekorraga mahatulekut, mis ohustaks hoone ääres olevaid inimesi või vara.

Teine ohutusega otseselt seotud probleem on katuseräästasse tekkivad jääpurikad. Jääpurikate tekkimise peamine põhjus on katuse või pööningu vahelae puudulik soojustakistus. Kui soojustakistus on puudulik, tõuseb temperatuur katusel oleva lumekihi all kõrgemaks ja sulanud lumi valgub mööda katust räästa poole, kus vesi jäätub ja moodustuvad jääpurikad.

Jääpurikad kukuvad alla, kui purikas muutub piisavalt raskeks või kui soojemate ilmadega kaob purikal nake katusega. Viimastel aastatel on seoses sellega olnud mitu rasket õnnetust.

Kokkuvõtvalt on tüüpilised katustel esinenud puudused järgmised:
•   katusel ja sademeveesüsteemis kasvav taimestik takistab vihmavee äravoolu;
•   kivi- ja eterniitkatustel kasvavad taimed ja/või sammal;
•   lahtised või puuduvad katuse-/viilukivid või lauad;
•   puuduvad või defektsed harja- ja otsaplekid;
•   metalli korrosioon: 63% uuritud plekk-katustest vajab lähima 3 aasta jooksul värvimist;
•   pragunenud katusekate (eterniitplaadid, katusekivid): tõenäoliselt põhjustatud liiga suurest koormusest, roovituse läbivajumisest ning lõtkudeta kinnitatud plaatide temperatuurideformatsioonist;
•   lagunenud räästad.

Majaelanikud saaksid ise paljud puudused (näiteks sammaldumine, lahtised katusekivid) minimaalsete kuludega kõrvaldada.

Üksikasjad: Kirjutas: Anneli Sihvart; Avaldatud: 03 November 2011

Esmalt tuleb korda teha katus, välisseinad ja vundament.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” tõdetakse, et vanemate puitelamute vähesus ei tulene otseselt nende halvast ehituskvaliteedist ega ka mitte varasest ehitusajast, sest nagu Põhjamaade kogemused näitavad, võib järjepidevalt hästi hooldatud puithoone püsida kasutuskõlbulikuna sajandeid.

Remondid lõhkusid hoonet

Üldjuhul olid puitkorterelamud ehitatud kvaliteetselt ja kapitaalselt. Asjaolu, et puitelamute praegune olukord on sageli kaunis kurb, ei tulene sellest, et nad oleksid halvasti ehitatud, vaid on kujunenud eelkõige seetõttu, et Nõukogude ajal, mil enamik korterelamutest oli natsionaliseeritud, jätsid majavalitsused need hooned enamasti piisava hoolduseta, nähes pikemas perspektiivis ette valdavalt puitelamutest koosnevate linnaosade tervikliku lammutamise.

Kui majavalitsused puithooneid ka remontisid, siis oli ehitustööde kvaliteet tihti lohakas ja hoonet hävitav. Remondi eesmärk oli tagada elanikele hädapärased elutingimused. See ei olnud suunatud pikemaajalisele jätkusuutlikule ehitishooldele ega võtnud arvesse puitelamute arhitektuurset ning konstruktiivset spetsiifikat.

Tihti läksid nende remontide käigus kaduma hoonete dekoratiivdetailid ja esialgne arhitektuurne ilme. Rikuti hoone algsed proportsioonid ning väljanägemine.
Praegu on enamikul puitkorterelamutest omanikud. Teadvustatakse, et puitkorterelamud on suure tulevikupotentsiaaliga väärtuslik elukeskkond.

Lagunemine tuleb peatada

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel õigusjärgsetele omanikele tagastatud või ka korterite kaupa erastatud elamud on pikaajalise hooldamatuse tulemusena märksa halvemas olukorras, kui need loomuliku amortisatsiooni tõttu peaksid olema. Nende korrastamiseks on mõnelgi puhul vaja teha suhteliselt suuri kulutusi ja läbi viia keerukaid töid (näiteks välisperimeetri põhikonstruktsioonide osaline proteesimine, vahelaetalade asendamine vms), mille tegemine elamuna kasutusel olevas hoones, eriti juhul, kui elanikel puudub võimalus tööde ajaks mujale kolida, võib osutuda komplitseerituks.

Kujunenud olukorras on oluline jälgida, et ehitise seisund veelgi ei halveneks. Hoonete omanikud peaksid rohkem teadma selle säilimise tagamiseks vajalikest meetmetest. Tehnilisest aspektist on jutt eelkõige katustest, välisseintest, vundamendist ja maja ümber olevast planeeringust.

Ilmselt ei ole paljusid puitelamuid kunagi põhjalikumalt renoveeritud, mistõttu sealsed elutingimused ei vasta tänapäeva nõuetele. Samuti puuduvad paljudel hoonetel vihmaveesüsteemid või on need paigaldatud valesti, mille tulemuseks on süvenevad kahjustused elamute fassaadielementidel.

Puitmajade puhul on hulgaliselt näha ka isehakanud meistrimeeste kätetööd. Paljudel elamutel on kaootiline välisilme, seinad on erinevalt viimistletud, paigaldatud on mitmesuguseid avatäiteid (eriti aknad).

Samas on tööd sageli jäänud lõpetamata. Mõnikord on tehtud töid, mis hoone kui terviku tehnilise seisundi parandamiseks ei pruugi primaarsed olla, samal ajal kui paljusid hoone säilimise tagamiseks hädavajalikke töid (näiteks katusekatte vahetus, sademeveesüsteemi remont) ei ole isegi alustatud ega lähitulevikus planeeritud.

Üksikasjad: Kirjutas: Viljar Puusepp; Avaldatud: 13 Oktoober 2011

Tänavusel Tartu Ehitusmessil peetud ettekandes "Erinevad probleemid ja lahendused küttesüsteemide renoveerimisel" tuli jutuks küttesüsteemi paisupaagi oluline roll torustiku ja ventiilide tööea pikendamisel.

Amortiseerunud paisupaak on tihti süüdi süsteemi veeleketes, õhu pääsemises torustikku ning sellest põhjustatud metalli korrosioonis ehk torude roostetamises. Paisupaagi amortisatsioon võib olla väga suur - 30% kuni 5% aastas, olenevalt tüübist. Suurema amortisatsiooniga on membraan-paisupaagid ning töökindlamad kummikott-paisupaagid.

Paisupaagid

Paisupaagi amortisatsioon seisneb selles, et kuna paisupaak on seest eraldatud kaheks kambriks, milles ühes osas on kokkusurutav õhk ja teises osas on küttesüsteemis ringlev vesi, siis aja jooksul pääseb õhk oma kambrist välja ning paisupaak võib täituda üleni veega.

Sellisel juhul ei ole seal enam õhku, mida kokku suruda ning paak kaotab oma funktsionaalsuse survekõikumiste tasakaalustajana. Tagajärjeks on eelpoolkirjeldatud survekõikumistest põhjustatud probleemid - ülesurve korral hakkavad lekkima ventiilid ja toruühendused, alasurve korral pääseb torustikku õhk, mis põhjustab roostet.

Üksikasjad: Kirjutas: Anneli Sihvart; Avaldatud: 11 September 2011

Pelgulinn ei sarnane Kassisabaga, Kadriorg erineb Kalamajast.

Puitelamuid leiab siiski paljudest Tallinna asumitest, millest suuremaid ja värvikamaid alljärgnevalt kirjeldatakse.

Kassisaba viis Uude Maailma

Tallinna vanimate eeslinnade hulka kuuluva Kassisaba arengulugu on seotud kunagise Toompea eeslinnaga. Tõenäoliselt tekkis piirkonna vanim hoonestus praeguse Paldiski maantee äärde. 17.-18. sajandil muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemad tugipunktid kandsid nimetust „Katze“ (kass), vanematel linnaplaanidel on mõnda aega ka Paldiski maanteed Kassisabaks nimetatud.

Kõige väärtuslikumaks võib Kassisabas pidada ajaloolist tänavavõrku ja krundistruktuuri, mis kujunes välja 19. sajandiks. Läbi erinevate sajandite ulatuv ajalugu tähendab muuhulgas, et mõnel pool on juba mitmes hoonestuskihistus ja üldpilt suhteliselt kirjum kui nt suhteliselt lühikese aja jooksul rajatud Pelgulinnas.

Kassisaba vanim hoonestuskihistus, laia rõhtlaudisega ühekorruselised puitelamud, on pärit 19. sajandi lõpust. Samuti on siin rohkelt eelmisele sajandivahetusele iseloomulikke nn Lenderi maju (nimetus insener Lenderi järgi). Eesti Vabariigi aegsed kivitrepikojaga hooned paiknevad suhteliselt juhuslikult, moodustades tervikliku kogumi vaid Kapi tänaval.

Lenderi maja kõige tavapärasem plaanitüüp nelja kööktoaga korrusel. Allikas: uuringu aruanne

Teistest puitasumitest suhteliselt rohkem on siin nõukogudeaegseid ebamastaapseid uusehitisi.

Kui Esimese maailmasõjani hoonestatud ala ulatus üle Endla tänava vaid õige pisut Koidu tänava osas, siis iseseisvuse ajal kujunes Pärnu mnt hoonestuse ning Suur-Ameerika tänava ja raudtee vahelistele heinamaadele terve uus valdavalt kivitrepikojaga korterelamutest koosnev asum Uus Maailm, mille nimi tulenes piirkonnas paiknevatest Suur-, Väike- ja Kesk-Ameerika tänavatest.

Kadriorg näib eripalgelisim

Kadriorg on Tallinna puitrajoonidest eripalgelisim. Ühelt poolt tingib tema väärikas ajalugu arvukate kihistuste olemasolu, teisalt on ka läbitud ajalooetapid suurejoonelisemad kui üheski teises puitasumis.

Kuigi Kadriorus leidub vähesel määral ka kivihoonestust, on selle peamiseks tunnusmärgiks siiski puitarhitektuur.

Kadrioru alguseks võib lugeda 17. sajandi keskpaika, mil uute muldkindlustuste rajamine Tallinna keskaegse linnasüdame ümber tingis vajaduse kompenseerida kindlustuste alla jäänud aedade ja suvemajade omanike kahju. Täna Kadrioruna tuntud ala oli siis väheviljakas rohkete rändrahnudega liivarand, mis oli jõudnud osaliselt kattuda huumuse ja taimestikuga. Maa pool leidus ka niiskeid heinamaid ja puudesalusid.

Kompensatsiooniks saadud maavaldustesse rajati mitmeid suvemõisaid. Põhjasõja ajal jäid need hooletusse ja lagunesid.

Uue hingamise andis Kadriorule Peeter I. Esmalt ehitas ta siia 1714. aastal elamu ning seejärel lossi ja pargi. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda lossiteenijate ja ehitajate elamuid. Selle hooneterühma riismeid Poska tänaval nimetatakse tänaseni Kadrioru slobodaaks. Need väikesed ühe-kahekorruselised elamud moodustavad praegu Kadrioru hoonestuse vanima (alates 18. sajandist) ja ühe ajalooliselt väärtuslikuma osa.

Linnaosa edasist arengut mõjutas kõige rohkem supelasutuste rajamine. 19. sajandi algusest alates muutus Kadriorg Tallinna elanikele ja arvukatele kuurordikülalistele armastatud suvitus- ja jalutuspaigaks. Kuurordipiirkonnale omaselt ehitati siia mitmeid suvemõisaid, supelasutusi, restorane ja villasid. Kuurordiarhitektuur, mis on puitarhitektuuri efektseim ilming, on Kadrioru puhul siiski veel vaid vaevu märgatav.

20. sajandi saabudes said mööda ka kuurordi hiilgeajad, sest linna industrialiseerimine ja elanikkonna kasv tõid kaasa Härjapea jõe ja Tallinna lahe sellise reostatuse, et linna sanitaarteenistus soovitas supelranna viia üle Piritale.

Identiteedimuutus tõi 1910.-1920. aastatel kaasa ka uut tüüpi hoonestuse – hakati ehitama suuremaid üürielamuid, mille paigutustihedus erines senisest villa tüüpi hoonestusest. Sellised elamud on näiteks Köleri tänava alguses. Kuigi need on fassaadidelt ja konstruktsioonidelt sarnased Kalamajas, Pelgulinnas jm Tallinnas levinud Lenderi majaga, sisaldavad need siiski 3-5-toalisi suhteliselt ruumikaid kortereid, samas kui Kalamaja ja Pelgulinna analoogid koosnesid valdavalt kööktubadest.

1930. aastatest pärinevad funktsionalistlikud ning art deco sugemetega korterelamud ja villad Koidula tänaval ning Narva maanteel.

Kalamaja on vanim eeslinn

Kalamaja puhul on tegemist Tallinna vanima eeslinnaga. On arvatud, et Kalamaja vanimates osades on tegemist koguni kaheksanda põlvkonna hoonestusega.
Esimesed kirjalikud andmed Kalamajast pärinevad 14. sajandi teisest poolest, võib aga oletada, et asustus oli seal juba märksa varem. Enamik uurijaid on veendunud, et rannaäärsed alad olid peatuspaigaks ümberkaudsete külade kalameestele juba muinasajal.

Sadama lähedus muutis paiga külgetõmbavaks ka keskajal. Teada on, et 1527. aastal oli seal 78 iseseisvat majapidamist. Keskajal elasid linnaosas mündrikud, kalurid ja kalakaupmehed. 18. sajandi alguse kaartidelt on näha, et asustust leidub pea kogu Kalamaja ulatuses, tänapäeva mõistes linlikku ehk tiheasustust kohtame aga eelkõige mereäärsetel Suur- ja Väike-Patarei tänavatel.

Erilise hoo sai Kalamaja areng 19. sajandi lõpul, kui koos raudtee rajamisega kerkis piirkonda mitu tehast. See tähendas linnaelanike arvu kasvu eelkõige tööliste arvelt, kes kõik peavarju vajasid, ja lihtsate odavate üürielamute võidukäik võis alata.

Kalamaja praegune hoonestus annab läbilõike piirkonna viimaste sajandite ajaloost. Tänavad, mis paistavad silma pikema ajalooga, pakuvad täna üsna ebaühtlast pilti. Eakate hütikeste kõrval kõrguvad tsaariaegne punastest tellistest kasarmu, üksildane soliidne kivihoone Eesti vabariigi algusperioodist ja nõukogudeaegse täiendusena ebamastaapsed tüüpelamud.

Märksa ühtlasema arhitektuuripildiga paistavad silma 20. sajandi alguses hoonestatud lihtsate kööktubadega kahekorruseliste üürielamute (nn Lenderi majad) piirkonnad.

Kõige terviklikum ansambel kujunes endisele Lausmanni heinamaale (praegu Salme kultuurikeskuse ümbrus), kuhu 1930. aastatel kerkisid juba märksa paremat elamiskvaliteeti pakkuvad kivitrepikojaga üürielamud. Vastavalt A. Soansi ja E. Habermanni planeeringule jäeti kvartali keskosa tühjaks kogu asumi tarbeks mõeldud haljasala jaoks. Nõukogude periood lisas sinna Kalamaja mõistes hiigelehitise nüüdseks Salme kultuurikeskusena tuntud hoone näol.

Pelgulinnas elasid töölised

Pelgulinna rabade ja liivaküngaste vahele kerkisid esimesed hooned tõenäoliselt juba 18. sajandil. Linnaosa tekkest ja arengust saame aga rääkida alates 1870. aastatest, kui Tallinn-Peterburi raudtee valmimine tõi kaasa elanikkonna kiire kasvu – Pelgulinn paiknes meeldivalt lähedal paljudele vabrikutele ja raudteega seotud ettevõtetele.

Esmalt Telliskivi, Härjapea, Heina ja Õle tänavatele kerkinud üksikud hooned panid aluse tihedalt hoonestatud piirkonnale, mis Esimese maailmasõja alguseks ulatus Roo ja Kolde tänavateni. See valdavalt tagasihoidlike Lenderi tüüpi üürielamutega hoonestatud piirkond on üks homogeensemaid Tallinna puitasumite hulgas.

Iseseisvuse ajal toimus teine aktiivne laienemisprotsess, kui seni hoonestatud ala ümber kerkisid tänu soodsale ehituslaenule kvaliteetsed elamud. Neist tuntuimad on Euroopa edumeelsemaid elamutüüpe peegeldav „Oma Kolle“, samuti linnateenistujate elamud Maisi tänaval. Lisaks kerkisid terved piirkonnad kivitrepikojaga elamute ja paariselamutega.

Nõukogude aja saabumine tekitas kolmanda kihistuse ümber senise hoonestusala – väikesed stalinistlikud elamud liituvad Pelgulinna varasema hoonestusega suhteliselt orgaaniliselt.

Üksikasjad: Kirjutas: Anneli Sihvart; Avaldatud: 02 September 2011

Tartu puitarhitektuur on eeskätt klassitsistlik.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” kinnitatakse, et kuigi ka Tartus ulatuvad vanimad puitelamud vanalinna territooriumil juurtega barokkperioodi, on Tartu siiski tuntud eeskätt klassitsistliku pärandi ja rohke aguliarhitektuuri poolest.

Puitelamuid leiab küll pea kõigist Tartu piirkondadest, kuid täiesti esindusliku ülevaate saab neist juba ka üksnes Toometaguse, Supilinna ja Karlova hooneid vaadeldes.

Lihtsam puidust korterelamu Tartus. Allikas: uuringu aruanne

Toometagusel elasid haritlased

Toometagusena on tuntud ala Toomemäe ja raudtee vahel. Piirkonna teadlik hoonestamine algas pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal, kui vahepeal jäätmaaks muutunud Toomemäele püstitati esimesed õppehooned ja rajati park. Kuni raudtee avamiseni 1876. aastal ehitati hooneid siiski küllalt stiihiliselt ja hõredalt.

1885. aastal kinnitatud linnaplaani kohaselt nähti Toomemäe ja vaksali vahelist ala aktiivse arengupiirkonnana. Jaamahoone juurde rajati lai diagonaalne puiestee Kuperjanovi tänava jätkuna. Nähti ette hoonestada Veski ja Vallikraavi tänavate piirkond.

Ala kujunes eriti just oma linnapoolsemas osas n-ö harituma rahva elupaigaks. See tähendas ka suhteliselt siivsat hoonestust, viisakat ehituskvaliteeti ja tibakest arhitektuuri. Tartu lõikes leiab sealt kindlasti eelmise sajandivahetuse puitarhitektuuri paremiku.

Selgelt eristub teistest ansambel Kastani tänav 23-29. Hilisjuugendlik hoone koos ohtra historitsistliku dekoori, neorenessanslike teemantlõikes nurgakvaadritega meenutab oma mõõdutundetuses Peterburi kaupmeeste suvevillasid Narva-Jõesuus. Ansambel, mis valmides ei andnud sugugi tunnistust heast maitsest, on täna unikaalne arhitektuurne objekt just oma eripärase dekoori ja ebahariliku hoovihoonestuse tõttu.

Arhitektuuriajaloos silmapaistvaid hooneid leidub teisigi. Nende hulka kuulub nt klassitsistlik Karl Ernst von Baeri elamuna tuntud hoone Veski tänaval Kassitoome nõlval, mille poolkorrusena vormistatud madalate akendega teine korrus (nn trempel-, ka nivendisein) on meie arhitektuuripildis haruldane (Põhjamaades seevastu aga väga levinud).

Supilinn on sümpaatselt nihkes

Kaua aega lõppes Tartu linn praeguse Botaanikaaia kandis, sealt edasi laiusid märg Emajõe luht ja ligipääsmatu soo. Kui Emajõe veeseis alanes ja igakevadised üleujutused lakkasid, võeti piirkond juurviljaaedade tarvis kasutusele. Maa oli madal ja odav, muld aga viljakas ja köögiviljade kasvatuseks sobilik.

19. sajandil hakati siia vähehaaval ka madalaid puitelamuid ehitama, tekkisid esimesed tänavad. Kuni Teise maailmasõjani pidevalt tihenenud hoonestus koondus eelkõige tänavate äärde, kvartalite sees säilisid suured aiamaad. Nõukogude ajal muutus hoonestus põlengute läbi hõredamaks.

Supilinn on vastavuses inimeste ettekujutusega vaesest agulist, seda hõngu on seal veel tänagi. Lisaks leidub arvukalt huvitavaid kihistusi: boheemlaslik tudengielu, kunstnikud ja muusikud, kes põlgavad väikekodanlikke raame, vaba vaim, mis loob ja lehvitab.

Supilinna puitelamud on niisama mitmekesised kui inimesed nende sees või hoiakud linnaosa suhtes väljaspool seda. Piirkonnast leiab mõned kõige väiksemad ja tagasihoidlikumad, n-ö kolmandasse linnaossa mõeldud tüüpfassaadide näiteid, samuti tagasihoidlikke kööktubadega elamuid, mille arhailised sisedetailid, viltused trepid ja olematu elamismugavus 21. sajandil tõsist jahmatust tekitavad.

Supilinnas on ka historitsistliku dekooriga üürielamuid ning Šveitsi stiilis nikerdustega verandadega väikeelamuid. Jõe ääres paikneval Emajõe tänaval üllatavad vaatajat esinduslikud suurte korteritega elumajad, mis olid mõeldud pisut jõukamale rahvale. Emajõe-äärne soine pinnas on tekitanud hoonetele huvitavaid deformatsioone – nii viltuseid, lainetavate katustega või silmini maasse vajunud maju mujal naljalt ei kohta.

Supilinn on ainulaadne keskkond, natuke hull ja nihkes, aga äärmiselt sümpaatsel moel.

Karlova jäi linna piirialale

Karlova linnaosa oli 1916. aastani väljaspool Tartu linna piire. Ajaloolistele Karlova mõisa maadele kerkis terve linnaosa tänu mõisaomanike huvile müüa maad ehituskruntideks.

Need tehingud võimaldasid saada maast sootuks suuremat tulu kui traditsioonilise põllumajandusega, samas olid hinnad oluliselt odavamad kui naabruses, linna territooriumil. Ka ei soositud linnas eestlaste kinnisvara omandamist, sest teatavasti moodustus valijaskond just omanikest. Seetõttu kasvas Karlova hoonestus 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses plahvatusliku kiirusega, omanikeks olid peamiselt eestlased.

Kuna alad jäid linna piiridest välja, ei kehtinud siin linna ehituseeskirjad. Paraku tähendas see sageli mööndusi ehituskvaliteedis ning põhjustas odavatest ja ebakvaliteetsetest ehitusmaterjalidest vaesemale rahvale mõeldud üürielamute rajamist. Just see asjaolu andis jõukamatele linnakodanikele ülbuse kutsuda Karlova elurajooni Pilpakülaks. Otsekui vastulöögiks pandi asumi tänavatele eriliselt helged ja tulevikku suunatud nimed (Õnne, Lootuse, Vabaduse, Päeva jne).

Lihtsate väikekorteritega elamute kõrval on ka õige esinduslikke ja ruumikate korteritega hooneid. Eraldi tähelepanu väärib Karlova puitelamute dekoor. On lahendusi - ka lihtsatel tööliselamutel -, millele analooge ei leia tervest Eestist. Tihti hõlmavad need tervet elufilosoofiat, abiruumide olemasolu ja paigutust ning aia- ja hoovikasutust.

Karlovas on säilinud küllalt huvitavaid kõrvalhooneid. Ühelt poolt lähtuvad need selgelt taluarhitektuurist, kuna konstruktsioon ja kujundus viitavad üheselt omaniku talupoeglikele juurtele ning harjumusele teha nii nagu alati, sõltumata keskkonna muutumisest. Teisalt aga on siin Tartule omased kahekorruselised kuurid.

Karlova kulges läbi Nõukogude perioodi suhteliselt valutult. Kui mõned kohatult kogukad korterelamud Tähe tänava ääres ja valutult konteksti sulanduvad eramud välja arvata, on siinne tänavamiljöö üsna puutumatu. Hinnata tuleb ka arhailisi munakivisillutisega tänavaid.

Lehekülg 3 / 5