Rõhutest on loodud mõõtmaks hoone piirete õhupidavust, et võimalikult palju õhuvahetusest toimuks läbi kontrollitavate ventilatsiooniavade. Mõõtmiseks suletakse ventilatsiooniavad ning ukseavasse paigaldatakse õhurõhku tekitav ventilaator. Ventilaator tekitab hoones 50 Pa ala- või üherõhu ning mõõdab rõhu säilitamiseks vajalikku õhuhulka. Sarnane rõhuvahe tekib hoones ka 6-10 m/s tuulepuhangu korral. 

Õhuvahetust iseloomustatakse kolme erineva suurusega:

• Õhuvahetuskordaja n50 mõõtühikuks on 1/h. See näitab mitu korda hoones olev õhk tunni aja jooksul vahetub. Heaks tulemuseks loetakse õhuvahetuskordajat sundventilatsiooniga majas alla ühe ja loomuliku ventilatsiooniga majas alla kolme.  Õhuvahetuskordaja kasvades suureneb hoone energiatarve Tartu Ülikooli poolt tehtud uuringu põhjal 4% (3 1/h) kuni 21 % (10 1/h). 

• 
  

• Õhu lekkimise määr v50 mõõtühikuks on m3/h. See näitab, kui palju õhku lekib hoonesse või sellest välja 50 Pa suuruse üle- või alarõhu juures ühe tunni jooksul. 

• 
  

• Õhulekkemäär pinnaühiku kohta q50 mõõtühikuks on m3/(m2h). See näitab õhu lekkimise määra v50 välispiirete pindala kohta. Eestis kehtivate normide järgi ei tohi see olla suurem energiaarvutuses kasutatud väärtusest. Standardi EVS-EN ISO 9972:2015 kohaselt ei tohi see ületada elamutes 3m3/(m2h) ja muudes hoonetes 6m3(m2h). 

• 
  

Rõhutesti ettevalmistuse käigus teibitakse kinni ventilatsiooniavad, ahjusuud, siibrid ning muud avad, mis hoone tavakasutuse juures on suletud nagu näiteks kaablite läbiviigud ja kanalisatsioonitrapid. Kui kanalisatsioonitrappides on vesi, siis neid kinni teipida pole vaja. Kõik siseuksed tuleb avada, et õhk saaks ruumide vahel vabalt liikuda. 

Rõhutesti käigus saab tuvastada ka õhulekke kohad. Tõhus abivahend on selleks soojuskaamera, kuid soojal perioodil kasutatakse ka näiteks suitsugeneraatorit. 

Soovimatut õhuvahetust saab ehituse käigus ennetada kasutades aurutõkkekilet või -paberit ning aurutõkketeipe.