Renoveerimispass
Enne hoone renoveerimist on mõistlik teada, millises järjekorras töid teostada. Kas alustada näiteks katuse vahetusest, seinte soojustamisest, akende vahetusest või hoopis küttesüsteemi uuendamisest. Kui eesmärgiks on kulude kokkuhoid, siis aitab õigeid valikuid teha hoone energiaauditi läbiviimine.
Väikeelamu renoveerimise planeerimiseks sobib aga ka Energiaauditist lihtsam Renoveerimispass. See on ühe omaniku soove arvestav energiaarvutustel põhinev renoveerimiskava. Energiamärgise olemasulul võid selle tasuta endale koostada kohe renoveerimispass.ee lehel. Soovitused koostatakse hoone energiamärgisest lähtuvalt OpenAI tehnoloogiaga. Pakume ka energiaaudiitori koostatud renoveerimispassi hinnaga 500 eurot. Käibemaks ei lisandu.
Puitarhitektuuri võlu. Tartu
- Üksikasjad
- Kirjutas: Anneli Sihvart
Tartu puitarhitektuur on eeskätt klassitsistlik.
Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” kinnitatakse, et kuigi ka Tartus ulatuvad vanimad puitelamud vanalinna territooriumil juurtega barokkperioodi, on Tartu siiski tuntud eeskätt klassitsistliku pärandi ja rohke aguliarhitektuuri poolest.
Puitelamuid leiab küll pea kõigist Tartu piirkondadest, kuid täiesti esindusliku ülevaate saab neist juba ka üksnes Toometaguse, Supilinna ja Karlova hooneid vaadeldes.
Lihtsam puidust korterelamu Tartus. Allikas: uuringu aruanne
Toometagusel elasid haritlased
Toometagusena on tuntud ala Toomemäe ja raudtee vahel. Piirkonna teadlik hoonestamine algas pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal, kui vahepeal jäätmaaks muutunud Toomemäele püstitati esimesed õppehooned ja rajati park. Kuni raudtee avamiseni 1876. aastal ehitati hooneid siiski küllalt stiihiliselt ja hõredalt.
1885. aastal kinnitatud linnaplaani kohaselt nähti Toomemäe ja vaksali vahelist ala aktiivse arengupiirkonnana. Jaamahoone juurde rajati lai diagonaalne puiestee Kuperjanovi tänava jätkuna. Nähti ette hoonestada Veski ja Vallikraavi tänavate piirkond.
Ala kujunes eriti just oma linnapoolsemas osas n-ö harituma rahva elupaigaks. See tähendas ka suhteliselt siivsat hoonestust, viisakat ehituskvaliteeti ja tibakest arhitektuuri. Tartu lõikes leiab sealt kindlasti eelmise sajandivahetuse puitarhitektuuri paremiku.
Selgelt eristub teistest ansambel Kastani tänav 23-29. Hilisjuugendlik hoone koos ohtra historitsistliku dekoori, neorenessanslike teemantlõikes nurgakvaadritega meenutab oma mõõdutundetuses Peterburi kaupmeeste suvevillasid Narva-Jõesuus. Ansambel, mis valmides ei andnud sugugi tunnistust heast maitsest, on täna unikaalne arhitektuurne objekt just oma eripärase dekoori ja ebahariliku hoovihoonestuse tõttu.
Arhitektuuriajaloos silmapaistvaid hooneid leidub teisigi. Nende hulka kuulub nt klassitsistlik Karl Ernst von Baeri elamuna tuntud hoone Veski tänaval Kassitoome nõlval, mille poolkorrusena vormistatud madalate akendega teine korrus (nn trempel-, ka nivendisein) on meie arhitektuuripildis haruldane (Põhjamaades seevastu aga väga levinud).
Supilinn on sümpaatselt nihkes
Kaua aega lõppes Tartu linn praeguse Botaanikaaia kandis, sealt edasi laiusid märg Emajõe luht ja ligipääsmatu soo. Kui Emajõe veeseis alanes ja igakevadised üleujutused lakkasid, võeti piirkond juurviljaaedade tarvis kasutusele. Maa oli madal ja odav, muld aga viljakas ja köögiviljade kasvatuseks sobilik.
19. sajandil hakati siia vähehaaval ka madalaid puitelamuid ehitama, tekkisid esimesed tänavad. Kuni Teise maailmasõjani pidevalt tihenenud hoonestus koondus eelkõige tänavate äärde, kvartalite sees säilisid suured aiamaad. Nõukogude ajal muutus hoonestus põlengute läbi hõredamaks.
Supilinn on vastavuses inimeste ettekujutusega vaesest agulist, seda hõngu on seal veel tänagi. Lisaks leidub arvukalt huvitavaid kihistusi: boheemlaslik tudengielu, kunstnikud ja muusikud, kes põlgavad väikekodanlikke raame, vaba vaim, mis loob ja lehvitab.
Supilinna puitelamud on niisama mitmekesised kui inimesed nende sees või hoiakud linnaosa suhtes väljaspool seda. Piirkonnast leiab mõned kõige väiksemad ja tagasihoidlikumad, n-ö kolmandasse linnaossa mõeldud tüüpfassaadide näiteid, samuti tagasihoidlikke kööktubadega elamuid, mille arhailised sisedetailid, viltused trepid ja olematu elamismugavus 21. sajandil tõsist jahmatust tekitavad.
Supilinnas on ka historitsistliku dekooriga üürielamuid ning Šveitsi stiilis nikerdustega verandadega väikeelamuid. Jõe ääres paikneval Emajõe tänaval üllatavad vaatajat esinduslikud suurte korteritega elumajad, mis olid mõeldud pisut jõukamale rahvale. Emajõe-äärne soine pinnas on tekitanud hoonetele huvitavaid deformatsioone – nii viltuseid, lainetavate katustega või silmini maasse vajunud maju mujal naljalt ei kohta.
Supilinn on ainulaadne keskkond, natuke hull ja nihkes, aga äärmiselt sümpaatsel moel.
Karlova jäi linna piirialale
Karlova linnaosa oli 1916. aastani väljaspool Tartu linna piire. Ajaloolistele Karlova mõisa maadele kerkis terve linnaosa tänu mõisaomanike huvile müüa maad ehituskruntideks.
Need tehingud võimaldasid saada maast sootuks suuremat tulu kui traditsioonilise põllumajandusega, samas olid hinnad oluliselt odavamad kui naabruses, linna territooriumil. Ka ei soositud linnas eestlaste kinnisvara omandamist, sest teatavasti moodustus valijaskond just omanikest. Seetõttu kasvas Karlova hoonestus 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses plahvatusliku kiirusega, omanikeks olid peamiselt eestlased.
Kuna alad jäid linna piiridest välja, ei kehtinud siin linna ehituseeskirjad. Paraku tähendas see sageli mööndusi ehituskvaliteedis ning põhjustas odavatest ja ebakvaliteetsetest ehitusmaterjalidest vaesemale rahvale mõeldud üürielamute rajamist. Just see asjaolu andis jõukamatele linnakodanikele ülbuse kutsuda Karlova elurajooni Pilpakülaks. Otsekui vastulöögiks pandi asumi tänavatele eriliselt helged ja tulevikku suunatud nimed (Õnne, Lootuse, Vabaduse, Päeva jne).
Lihtsate väikekorteritega elamute kõrval on ka õige esinduslikke ja ruumikate korteritega hooneid. Eraldi tähelepanu väärib Karlova puitelamute dekoor. On lahendusi - ka lihtsatel tööliselamutel -, millele analooge ei leia tervest Eestist. Tihti hõlmavad need tervet elufilosoofiat, abiruumide olemasolu ja paigutust ning aia- ja hoovikasutust.
Karlovas on säilinud küllalt huvitavaid kõrvalhooneid. Ühelt poolt lähtuvad need selgelt taluarhitektuurist, kuna konstruktsioon ja kujundus viitavad üheselt omaniku talupoeglikele juurtele ning harjumusele teha nii nagu alati, sõltumata keskkonna muutumisest. Teisalt aga on siin Tartule omased kahekorruselised kuurid.
Karlova kulges läbi Nõukogude perioodi suhteliselt valutult. Kui mõned kohatult kogukad korterelamud Tähe tänava ääres ja valutult konteksti sulanduvad eramud välja arvata, on siinne tänavamiljöö üsna puutumatu. Hinnata tuleb ka arhailisi munakivisillutisega tänavaid.
Puitarhitektuuri võlu. Pärnu
- Üksikasjad
- Kirjutas: Anneli Sihvart
Pärnu pakub esinduslikku läbilõiget viimase kolmesaja aasta puitarhitektuurist.
Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selgitatakse valdava osa Pärnu varasema hoonestuse ilmet Põhjasõja (1700-1721) järgse perioodi keeluga mujale peale Peterburi linna kivist elamuid püstitada.
Nii ehitati kuni 1749. aastani puidust ka jõukamate linnakodanike esinduslikud elamud linnakindlustustest sissepoole jäävatel aladel. Samast perioodist pärinevad ka Pärnu vanimad majad väljaspool linnamüüri.
Historitsism ja juugend (20. sajandi algus) armastasid efektseid nurgalahendusi (Allikas: uuringu aruanne)
Morskoje ehitati venelaste jaoks
18. sajandil tekkis Pärnu mereäärsele karjamaale uus eeslinn, ametliku nimega Morskoje, mida rahvasuus slobodaaks kutsuti. Valitsus soodustas sõjaväelaste perekondade ja errulastud sõjaväelaste siia asumist, et edendada pisutki venekeelsete linnaelanike arvu kasvu. Praeguse Aisa, Karuselli, Auli ja Kajaka tänavate kandis kujunes välja väikeste puust elamutega tihedasti asustatud piirkond.
Varasema eeslinnahoonestuse kohta on vähe andmeid, kuid analoogiate põhjal võib oletada, et tegemist oli küllalt arhailist tüüpi lihtsate palkehitistega, mis siiski erinevalt talurahvaelamutest olid varustatud (mantel)korstna ja klaasitud akendega.
Pilt muutus linlikumaks alles 19. sajandil, kui hooned said laudvoodri ja seni rooga kaetud katused asendati esialgu laudadest, hiljem laastu- ja sindlikatustega. Puitkatuste kõrval kogusid populaarsust ka põletatud katusekivid.
Veel enne I maailmasõda kerkisid piirkonda ka üksikud kahekorruselised korterelamud, mis jäid siiski suhteliselt marginaalseks ja piirkonna üldilme jäi 1 kuni1,5-korruseliseks. Ala hoonestati suhteliselt tihedalt juba enne I maailmasõda ja nii jäid Eesti Vabariigi ajal püstitatud hooned seal pigem üksikuteks eranditeks.
Siiski on piirkonnas ka kvartaleid 1930. aastate teisel poolel Pärnus populaarseks muutunud „kikkis“ katusega elamutest.
Kikkis katusega maja Pärnus (Allikas: Muinsuskaitseamet)
Samuti leiab siit hästi säilinud näited nõukogude perioodi puithoonestusest – väikesed stalinistlikud korterelamud sulanduvad oma traditsiooniliste rõhtlaudadest fassaadidega suhteliselt valutult väljakujunenud miljöösse.
Rannakaitsepatareist sai supelasutus
Kui Pärnu aastal 1834 kindluslinnade nimekirjast kustutati, sai võimalikuks linna areng väljapoole kindlustuste vööndit. Endistele militaarobjektidele anti äriline sisu ja juba 1830. aastatel alustas ühe mereäärse rannakaitsepatarei asukohas tegutsemist kõrts. Selleni viis pikk sirge ilmselt militaarvajaduste tarbeks ehitatud tee, mida praegu tuntakse Supeluse tänavana.
1837. aastal esitati Pärnu magistraadile avaldus kõrtsi ümberehitamiseks supelasutuseks. Seda aastat loetakse Pärnu kuurordi alguseks.
Vanim selle rannapiirkonna terviklikult säilinud hoonetekogum on nn Kartoffelplatzi ümbrus (praegu Roosi tänava pikendus Supeluse ja Aia tänava vahel), kus on mitmed 18. sajandi keskpaika dateeritavad hooned.
1930. aastatel hoonestati Papli ja Kaarli tänava vaheline ala, kerkis arvukalt suurejoonelisi villasid (Tammsaare 1A, Supeluse 26 jne), mis kohati asendasid varasema hoonestuse. Rohkete puitpitside ja elavalt liigendatud katusemaastikuga villad olid piirkonna peamised miljöökujundajad, kuid kahjuks on aeg nende vastu halastamatu olnud.
Kas seal tänavat oligi?
Kuni 20. sajandi alguseni arenes linn peamiselt Riia suunal, alles pärast esimese silla valmimist (1904) elavnes äri- ja elutegevus ka jõe paremkaldal. 1867. aastal jagati Ülejõe kalameesteküla maad 73 rendikrundiks, millest 38 läksid küll põlisperedele, 35 aga enampakkumisele.
Põlispered asustati enamikus ümber praeguse Mihkli tänava ümbrusse. Sellest hakkaski kujunema Ülejõe eeslinn. Piirkonna peateljena toimis kaua Tallinna postmaantee (praegune Jannseni tänav). Alles pärast esimese silla valmimist üle Pärnu jõe 1904. aastal kandus liiklus üle Jänesselja maanteele (praegune Tallinna mnt).
Asustus kujuneski välja eelkõige piki neid kahte maanteed. Siiani on piirkonnas arvukalt miniatuursete elamutega idüllilist äärelinna meeleolu pakkuvaid tänavaid, kus väikeste elamute vahelt aeg-ajalt kadakasakslikult edevad (nt Lubja 35) või ootamatult väljapeetud hooned (nt Uus-Sauga 4) esile kerkivad.
Ka Rääma piirkonnas hoonestati enne I maailmasõda põhiliselt Tallinna maantee äärsed ja jõelähedased alad. Reaalne ehitustegevus Rääma ojast kaugemale ei ulatanud, v.a jõeäärne ala, kuhu rajati osa praegusest Rääma (tollal Ravassaare) tänavast.
20. sajandi alguse Räämat on pikemalt kirjeldanud Elss Järvi oma mälestusteraamatus: „Räämal elasid töölised, kes endale liivaluidete vahele väikesed majauberikud olid soetanud. Enamasti kaks tuba ja köök, loomalaut kõrval. Peeti lehma, lammast ja siga. Ei seal kasvanud muud kui orasrohi ja nõgesed. Ei saanud aru, kus oli tänav ja kas tänavat üldse oligi.”
Aktiivsem ehitustegevus läks lahti pärast I maailmasõda, kui Rääma vald liideti Pärnu linnaga (1921) ja piirkonda hakati rajama väikeelamuid. Ka edaspidi jäi piirkond valdavalt töölislinnaosaks.
Pärnu linna eripäraks Eesti puitelamute kontekstis on ühelt poolt nende massilisus, aga ka ajaline ja tüpoloogiline mitmekesisus, lisaks selgelt vaatamisväärsuse potentsiaali omav võimalus sõita läbi linna, mille tänavad on kümnete kilomeetrite kaupa palistatud just nimelt puidust korterelamutega.
Puitarhitektuuri võlu. Viljandi
- Üksikasjad
- Kirjutas: Anneli Sihvart
Septembrist 2009 kuni maini 2011 viidi Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi uuring „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga”. Valimist jäeti teadlikult välja teatud hoonetüübid (väga vana puitelamu, varane agulimaja, suurte korteritega esinduspuumaja).
Kaitse sõltub omavalitsuse maitsest
Mitmes linnas on puitasumite terviklikkuse kaitseks moodustatud miljööväärtuslikud hoonestuspiirkonnad, mis pakuvad kohalikule omavalitsusele võimalust hoida ja säilitada piirkonna identiteedi ja üldilme seisukohalt olulist rolli mängivaid alasid.
Tuleb aga kohe lisada, et miljööväärtusliku piirkonna staatuse olemasolu ei ole veel iseenesest kvaliteedisertifikaat. On paikkondi, mis oma arhitektuurse kvaliteedi ja homogeensuse poolest seda kõhklematult väärivad, ent ometi omavalitsuse poolt sellest ilma on jäetud.
Praeguse seisuga on miljööväärtuslik ala eelkõige juriidiline formaat, mis kõneleb omavalitsuse väärtushinnangutest ja võimekusest, mitte niivõrd konkreetse linna arhitektuursetest väärtustest.
Vanabalti majad upuvad pinnasesse
Vanimaks Eesti linnades hulgaliselt ehitatud meile tuntud puithoone tüübiks on nõndanimetatud urbaltisch-maja ehk vanabalti või põlisbalti elamutüüp.
Need on ühekorruselised ristkülikukujulise põhiplaaniga pikad kõrge pool- või murdkelpkatusega hooned, mille keskel on või on varem sageli olnud mantelkorsten. Seda tüüpi elamutele on omane raskepärane “maadligi” hoonemaht, originaaldetailid (uksed ja aknad, aknaluugid, uksekäepidemed jne), kui need on säilinud, on arhailiselt rustikaalsed ja stilistiliselt barokiajastuga seostatavad.
Vanabalti tüüpi maja Valgas, 19. sajandi keskpaik (Allikas: uuringu aruanne)
Aknad on olnud algselt sageli ruudukujulised ja barokile omase tihedaruudulise jaotusega, kuid sageli on need juba 19. sajandil muudetud klassitsistlikeks püstipidi piklikeks kuue ruuduga akendeks, nagu on tavapärane hilisematel puitelamutel.
Vahel harva võib sellistes hoonetes leiduda ka kõrgema kunstiväärtusega detaile, näiteks barokseid ahje või maalitud talalagesid.
Välisviimistluseks on tavaliselt silmapaistavalt lai rõht- või püstlaudis, mis seina löödud suurte käsitsi valmistatud sepanaeltega. Mõned kõige varasemad elamud võisid olla ka laudiseta, kuid juba alates 18. sajandist hakati puitmaju meil linnades laudisega katma.
Sageli on selliste hoonete probleemiks n-ö pinnasesse uppumine; hoone on ehitatud väga madalal soklil ja teepind on hiljem ebasobivalt kõrgele tõstetud.
Viljandi linnasüda on vanabalti tüüpi
Viljandi linnasüdames leiame rohkelt niisuguseid traditsioonilisi vanabalti tüüpi ristkülikukujulise põhiplaani ja kõrge kelpkatusega hooneid. Nii mõnelegi neist lisandus moe muutudes ka klassitsistlikke detaile nagu sammastega portikus, hammaskarniisid vms.
19. sajandi lõpuks oli Viljandi oma elanike arvult tõusnud Eestis kuuendale kohale. Väljaspool linnapiire paiknesid agulid (Kantreküla, Kivistiku ja Ridaküla), kus elasid peamiselt eestlased.
Eesti Vabariik tähendas linna territooriumi kasvu eespool mainitud eeslinnade jt alade näol. See tõi kaasa aktiivse elamuehituse, mis oli aktiivseim Uueveskil ja Paalalinnas.
Maaliline järve suunas langev maastik ahvatles paljusid jõukal järjel linnakodanikke rajama Trepimäe kanti suurejoonelisi villasid. Selle kõrval leidus linnas ka arvukalt piirkondi lihtsamate üürielamutega.
Kinniehitatud rõdudel levib kergesti hallitus
- Üksikasjad
- Kirjutas: Viljar Puusepp
Praeguseks on paljud lodžad renoveeritud piiretega ning kinni ehitatud. Kahjuks on rõdude ja lodžade kinniehitamine kaootiline ja ilma ühtse lahenduseta. Selline lähenemine saastab väga oluliselt linnakeskkonda.
Teine probleem, mis on seotud rõdude ja lodžade kinniehitamisega, on sellejärgne võimalik hallituse kasv piirete sisepindadel.
Fotod. Hallituse kasv lodža seinte sisepindadel. (Allikas: Uuringu aruanne)
On tavapärane, et rõdul või lodžal kuivatatakse pesu või selle akna/ukse kaudu tuulutatakse siseruume. Kui rõdu või lodža ehitatakse kinni, kuid välisseinad jäetakse lisasoojustamata, on sealne pinnatemperatuur väga madal. Rõdu või lodža kinniehitamisel üldjuhul selle ventileerimisele tähelepanu ei pöörata. Kuna kinniehitamisega on rõdu või lodža kasutus muutunud sarnaseks teiste siseruumidega või isegi suurenenud (pesukuivatus), on seal õhu veeaurusisaldus suur. Madala temperatuuri ja kõrge veeaurusisalduse tõttu on tarindite sisepinna suhteline niiskus väga kõrge, võimaldades hallituse ulatuslikku kasvu.
Kui korterelamus planeeritakse rõdude või lodžade kinniehitamist, tuleb seda teha ühtse lahenduse kohaselt. Lodžade puhul võib kaaluda selle muutmist täielikult siseruumiks. Nii kaovad probleemsed külmasillad ja väheneb ka elamu välisseinte pindala. See vähendab elamu kütteenergiakulu. Lodža või rõdu ehitamisel kinniseks kütmata ruumiks tuleb seal tagada õhuvahetus. Kinniehitatud lodžal või rõdul pesu kuivatamine ei ole soovitatav.
Allikas: Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga"
Korterelamute katused kaitsevad halvasti vee ja külma eest
- Üksikasjad
- Kirjutas: Viljar Puusepp
Tallinna Tehnikaülikooli poolt tehtud telliskivi-korterelamute uuringus uuriti nii vanemaid kaldkatustega kui uuemaid lamekatustega kortermaju.
2010. aasta külm talv tõi hästi välja vanemate elamute katuste puuduliku soojustuse. Vaadeldud lamekatusega hoonetest kõikidel on viimase 15 aasta jooksul katusekate uuendatud või parandatud. Tavaliselt on need renoveeritud SBS kummibituumenrullmaterjali paigaldamisega. Katusekatte uuendamise käigus oli lamekatust lisasoojustatud kahjuks vaid ~1/3 elamute juures. Kaldkatused on tüüpiliselt asendatud profiilplekist katustega koos aluskatte paigaldamisega pleki alla.
Jääpurikad katuseräästas on kindel märk katuse puudulikust soojustusest. (Foto: Uuringu aruanne)
Katuste läbijooksu esines nii lamekatuste kui ka kaldkatuste juures. Peamised katuste vee läbijooksude kohad olid
- korstnate juures,
- katuse ja välisseinte liitumiskohtades,
- katuste läbiviikude juures,
- katuseluukide juures.
Katuselekke tagajärjeks on lagunev katusekonstruktsioon, vee sattumine alustarinditesse või seintesse.
Telliselamute katuste peamised probleemid on:
- katustekatte ebatihedus;
- külmasillad, eriti välisseina ja katuslae liitekohas ning lodžade, šahtide ja läbiviikude juures;
- suur soojusjuhtivus;
- konvektsiooni ja difusiooni teel siseruumidest tuulutusvahesse või pööningule sattunud veeauru kondenseerumine;
- katuslae või pööningu ebapiisav tuulutus;
- lekked katusekatte ülespöörete juures;
- veeloigud katusel,
- ebapiisavad kalded (eriti korstnate ja muude läbiviikude juures), ummistunud sadevee äravoolud;
- lagunenud ja remonti vajavad korstnad.
Allikas: Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga"