Renoveerimispass

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 11 September 2011

Pelgulinn ei sarnane Kassisabaga, Kadriorg erineb Kalamajast.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” tõdetakse, et Tallinnas on puidust korterelamute pärand suhteliselt üheülbaline.

Puitelamuid leiab siiski paljudest Tallinna asumitest, millest suuremaid ja värvikamaid alljärgnevalt kirjeldatakse.

Kassisaba viis Uude Maailma

Tallinna vanimate eeslinnade hulka kuuluva Kassisaba arengulugu on seotud kunagise Toompea eeslinnaga. Tõenäoliselt tekkis piirkonna vanim hoonestus praeguse Paldiski maantee äärde. 17.-18. sajandil muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemad tugipunktid kandsid nimetust „Katze“ (kass), vanematel linnaplaanidel on mõnda aega ka Paldiski maanteed Kassisabaks nimetatud.

Kõige väärtuslikumaks võib Kassisabas pidada ajaloolist tänavavõrku ja krundistruktuuri, mis kujunes välja 19. sajandiks. Läbi erinevate sajandite ulatuv ajalugu tähendab muuhulgas, et mõnel pool on juba mitmes hoonestuskihistus ja üldpilt suhteliselt kirjum kui nt suhteliselt lühikese aja jooksul rajatud Pelgulinnas.

Kassisaba vanim hoonestuskihistus, laia rõhtlaudisega ühekorruselised puitelamud, on pärit 19. sajandi lõpust. Samuti on siin rohkelt eelmisele sajandivahetusele iseloomulikke nn Lenderi maju (nimetus insener Lenderi järgi). Eesti Vabariigi aegsed kivitrepikojaga hooned paiknevad suhteliselt juhuslikult, moodustades tervikliku kogumi vaid Kapi tänaval.

Teistest puitasumitest suhteliselt rohkem on siin nõukogudeaegseid ebamastaapseid uusehitisi.

Kui Esimese maailmasõjani hoonestatud ala ulatus üle Endla tänava vaid õige pisut Koidu tänava osas, siis iseseisvuse ajal kujunes Pärnu mnt hoonestuse ning Suur-Ameerika tänava ja raudtee vahelistele heinamaadele terve uus valdavalt kivitrepikojaga korterelamutest koosnev asum Uus Maailm, mille nimi tulenes piirkonnas paiknevatest Suur-, Väike- ja Kesk-Ameerika tänavatest.

Kadriorg näib eripalgelisim

Kadriorg on Tallinna puitrajoonidest eripalgelisim. Ühelt poolt tingib tema väärikas ajalugu arvukate kihistuste olemasolu, teisalt on ka läbitud ajalooetapid suurejoonelisemad kui üheski teises puitasumis.

Kuigi Kadriorus leidub vähesel määral ka kivihoonestust, on selle peamiseks tunnusmärgiks siiski puitarhitektuur.

Kadrioru alguseks võib lugeda 17. sajandi keskpaika, mil uute muldkindlustuste rajamine Tallinna keskaegse linnasüdame ümber tingis vajaduse kompenseerida kindlustuste alla jäänud aedade ja suvemajade omanike kahju. Täna Kadrioruna tuntud ala oli siis väheviljakas rohkete rändrahnudega liivarand, mis oli jõudnud osaliselt kattuda huumuse ja taimestikuga. Maa pool leidus ka niiskeid heinamaid ja puudesalusid.

Kompensatsiooniks saadud maavaldustesse rajati mitmeid suvemõisaid. Põhjasõja ajal jäid need hooletusse ja lagunesid.

Uue hingamise andis Kadriorule Peeter I. Esmalt ehitas ta siia 1714. aastal elamu ning seejärel lossi ja pargi. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda lossiteenijate ja ehitajate elamuid. Selle hooneterühma riismeid Poska tänaval nimetatakse tänaseni Kadrioru slobodaaks. Need väikesed ühe-kahekorruselised elamud moodustavad praegu Kadrioru hoonestuse vanima (alates 18. sajandist) ja ühe ajalooliselt väärtuslikuma osa.

Linnaosa edasist arengut mõjutas kõige rohkem supelasutuste rajamine. 19. sajandi algusest alates muutus Kadriorg Tallinna elanikele ja arvukatele kuurordikülalistele armastatud suvitus- ja jalutuspaigaks. Kuurordipiirkonnale omaselt ehitati siia mitmeid suvemõisaid, supelasutusi, restorane ja villasid. Kuurordiarhitektuur, mis on puitarhitektuuri efektseim ilming, on Kadrioru puhul siiski veel vaid vaevu märgatav.

20. sajandi saabudes said mööda ka kuurordi hiilgeajad, sest linna industrialiseerimine ja elanikkonna kasv tõid kaasa Härjapea jõe ja Tallinna lahe sellise reostatuse, et linna sanitaarteenistus soovitas supelranna viia üle Piritale.

Identiteedimuutus tõi 1910.-1920. aastatel kaasa ka uut tüüpi hoonestuse – hakati ehitama suuremaid üürielamuid, mille paigutustihedus erines senisest villa tüüpi hoonestusest. Sellised elamud on näiteks Köleri tänava alguses. Kuigi need on fassaadidelt ja konstruktsioonidelt sarnased Kalamajas, Pelgulinnas jm Tallinnas levinud Lenderi majaga, sisaldavad need siiski 3-5-toalisi suhteliselt ruumikaid kortereid, samas kui Kalamaja ja Pelgulinna analoogid koosnesid valdavalt kööktubadest.

1930. aastatest pärinevad funktsionalistlikud ning art deco sugemetega korterelamud ja villad Koidula tänaval ning Narva maanteel.

Kalamaja on vanim eeslinn

Kalamaja puhul on tegemist Tallinna vanima eeslinnaga. On arvatud, et Kalamaja vanimates osades on tegemist koguni kaheksanda põlvkonna hoonestusega.
Esimesed kirjalikud andmed Kalamajast pärinevad 14. sajandi teisest poolest, võib aga oletada, et asustus oli seal juba märksa varem. Enamik uurijaid on veendunud, et rannaäärsed alad olid peatuspaigaks ümberkaudsete külade kalameestele juba muinasajal.

Sadama lähedus muutis paiga külgetõmbavaks ka keskajal. Teada on, et 1527. aastal oli seal 78 iseseisvat majapidamist. Keskajal elasid linnaosas mündrikud, kalurid ja kalakaupmehed. 18. sajandi alguse kaartidelt on näha, et asustust leidub pea kogu Kalamaja ulatuses, tänapäeva mõistes linlikku ehk tiheasustust kohtame aga eelkõige mereäärsetel Suur- ja Väike-Patarei tänavatel.

Erilise hoo sai Kalamaja areng 19. sajandi lõpul, kui koos raudtee rajamisega kerkis piirkonda mitu tehast. See tähendas linnaelanike arvu kasvu eelkõige tööliste arvelt, kes kõik peavarju vajasid, ja lihtsate odavate üürielamute võidukäik võis alata.

Kalamaja praegune hoonestus annab läbilõike piirkonna viimaste sajandite ajaloost. Tänavad, mis paistavad silma pikema ajalooga, pakuvad täna üsna ebaühtlast pilti. Eakate hütikeste kõrval kõrguvad tsaariaegne punastest tellistest kasarmu, üksildane soliidne kivihoone Eesti vabariigi algusperioodist ja nõukogudeaegse täiendusena ebamastaapsed tüüpelamud.

Märksa ühtlasema arhitektuuripildiga paistavad silma 20. sajandi alguses hoonestatud lihtsate kööktubadega kahekorruseliste üürielamute (nn Lenderi majad) piirkonnad.

Kõige terviklikum ansambel kujunes endisele Lausmanni heinamaale (praegu Salme kultuurikeskuse ümbrus), kuhu 1930. aastatel kerkisid juba märksa paremat elamiskvaliteeti pakkuvad kivitrepikojaga üürielamud. Vastavalt A. Soansi ja E. Habermanni planeeringule jäeti kvartali keskosa tühjaks kogu asumi tarbeks mõeldud haljasala jaoks. Nõukogude periood lisas sinna Kalamaja mõistes hiigelehitise nüüdseks Salme kultuurikeskusena tuntud hoone näol.

Pelgulinnas elasid töölised

Pelgulinna rabade ja liivaküngaste vahele kerkisid esimesed hooned tõenäoliselt juba 18. sajandil. Linnaosa tekkest ja arengust saame aga rääkida alates 1870. aastatest, kui Tallinn-Peterburi raudtee valmimine tõi kaasa elanikkonna kiire kasvu – Pelgulinn paiknes meeldivalt lähedal paljudele vabrikutele ja raudteega seotud ettevõtetele.

Esmalt Telliskivi, Härjapea, Heina ja Õle tänavatele kerkinud üksikud hooned panid aluse tihedalt hoonestatud piirkonnale, mis Esimese maailmasõja alguseks ulatus Roo ja Kolde tänavateni. See valdavalt tagasihoidlike Lenderi tüüpi üürielamutega hoonestatud piirkond on üks homogeensemaid Tallinna puitasumite hulgas.

Iseseisvuse ajal toimus teine aktiivne laienemisprotsess, kui seni hoonestatud ala ümber kerkisid tänu soodsale ehituslaenule kvaliteetsed elamud. Neist tuntuimad on Euroopa edumeelsemaid elamutüüpe peegeldav „Oma Kolle“, samuti linnateenistujate elamud Maisi tänaval. Lisaks kerkisid terved piirkonnad kivitrepikojaga elamute ja paariselamutega.

Nõukogude aja saabumine tekitas kolmanda kihistuse ümber senise hoonestusala – väikesed stalinistlikud elamud liituvad Pelgulinna varasema hoonestusega suhteliselt orgaaniliselt.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 02 September 2011

Tartu puitarhitektuur on eeskätt klassitsistlik.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” kinnitatakse, et kuigi ka Tartus ulatuvad vanimad puitelamud vanalinna territooriumil juurtega barokkperioodi, on Tartu siiski tuntud eeskätt klassitsistliku pärandi ja rohke aguliarhitektuuri poolest.

Puitelamuid leiab küll pea kõigist Tartu piirkondadest, kuid täiesti esindusliku ülevaate saab neist juba ka üksnes Toometaguse, Supilinna ja Karlova hooneid vaadeldes.

Toometagusel elasid haritlased

Toometagusena on tuntud ala Toomemäe ja raudtee vahel. Piirkonna teadlik hoonestamine algas pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal, kui vahepeal jäätmaaks muutunud Toomemäele püstitati esimesed õppehooned ja rajati park. Kuni raudtee avamiseni 1876. aastal ehitati hooneid siiski küllalt stiihiliselt ja hõredalt.

1885. aastal kinnitatud linnaplaani kohaselt nähti Toomemäe ja vaksali vahelist ala aktiivse arengupiirkonnana. Jaamahoone juurde rajati lai diagonaalne puiestee Kuperjanovi tänava jätkuna. Nähti ette hoonestada Veski ja Vallikraavi tänavate piirkond.

Ala kujunes eriti just oma linnapoolsemas osas n-ö harituma rahva elupaigaks. See tähendas ka suhteliselt siivsat hoonestust, viisakat ehituskvaliteeti ja tibakest arhitektuuri. Tartu lõikes leiab sealt kindlasti eelmise sajandivahetuse puitarhitektuuri paremiku.

Selgelt eristub teistest ansambel Kastani tänav 23-29. Hilisjuugendlik hoone koos ohtra historitsistliku dekoori, neorenessanslike teemantlõikes nurgakvaadritega meenutab oma mõõdutundetuses Peterburi kaupmeeste suvevillasid Narva-Jõesuus. Ansambel, mis valmides ei andnud sugugi tunnistust heast maitsest, on täna unikaalne arhitektuurne objekt just oma eripärase dekoori ja ebahariliku hoovihoonestuse tõttu.

Arhitektuuriajaloos silmapaistvaid hooneid leidub teisigi. Nende hulka kuulub nt klassitsistlik Karl Ernst von Baeri elamuna tuntud hoone Veski tänaval Kassitoome nõlval, mille poolkorrusena vormistatud madalate akendega teine korrus (nn trempel-, ka nivendisein) on meie arhitektuuripildis haruldane (Põhjamaades seevastu aga väga levinud).

Supilinn on sümpaatselt nihkes

Kaua aega lõppes Tartu linn praeguse Botaanikaaia kandis, sealt edasi laiusid märg Emajõe luht ja ligipääsmatu soo. Kui Emajõe veeseis alanes ja igakevadised üleujutused lakkasid, võeti piirkond juurviljaaedade tarvis kasutusele. Maa oli madal ja odav, muld aga viljakas ja köögiviljade kasvatuseks sobilik.

19. sajandil hakati siia vähehaaval ka madalaid puitelamuid ehitama, tekkisid esimesed tänavad. Kuni Teise maailmasõjani pidevalt tihenenud hoonestus koondus eelkõige tänavate äärde, kvartalite sees säilisid suured aiamaad. Nõukogude ajal muutus hoonestus põlengute läbi hõredamaks.

Supilinn on vastavuses inimeste ettekujutusega vaesest agulist, seda hõngu on seal veel tänagi. Lisaks leidub arvukalt huvitavaid kihistusi: boheemlaslik tudengielu, kunstnikud ja muusikud, kes põlgavad väikekodanlikke raame, vaba vaim, mis loob ja lehvitab.

Supilinna puitelamud on niisama mitmekesised kui inimesed nende sees või hoiakud linnaosa suhtes väljaspool seda. Piirkonnast leiab mõned kõige väiksemad ja tagasihoidlikumad, n-ö kolmandasse linnaossa mõeldud tüüpfassaadide näiteid, samuti tagasihoidlikke kööktubadega elamuid, mille arhailised sisedetailid, viltused trepid ja olematu elamismugavus 21. sajandil tõsist jahmatust tekitavad.

Supilinnas on ka historitsistliku dekooriga üürielamuid ning Šveitsi stiilis nikerdustega verandadega väikeelamuid. Jõe ääres paikneval Emajõe tänaval üllatavad vaatajat esinduslikud suurte korteritega elumajad, mis olid mõeldud pisut jõukamale rahvale. Emajõe-äärne soine pinnas on tekitanud hoonetele huvitavaid deformatsioone – nii viltuseid, lainetavate katustega või silmini maasse vajunud maju mujal naljalt ei kohta.

Supilinn on ainulaadne keskkond, natuke hull ja nihkes, aga äärmiselt sümpaatsel moel.

Karlova jäi linna piirialale

Karlova linnaosa oli 1916. aastani väljaspool Tartu linna piire. Ajaloolistele Karlova mõisa maadele kerkis terve linnaosa tänu mõisaomanike huvile müüa maad ehituskruntideks.

Need tehingud võimaldasid saada maast sootuks suuremat tulu kui traditsioonilise põllumajandusega, samas olid hinnad oluliselt odavamad kui naabruses, linna territooriumil. Ka ei soositud linnas eestlaste kinnisvara omandamist, sest teatavasti moodustus valijaskond just omanikest. Seetõttu kasvas Karlova hoonestus 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses plahvatusliku kiirusega, omanikeks olid peamiselt eestlased.

Kuna alad jäid linna piiridest välja, ei kehtinud siin linna ehituseeskirjad. Paraku tähendas see sageli mööndusi ehituskvaliteedis ning põhjustas odavatest ja ebakvaliteetsetest ehitusmaterjalidest vaesemale rahvale mõeldud üürielamute rajamist. Just see asjaolu andis jõukamatele linnakodanikele ülbuse kutsuda Karlova elurajooni Pilpakülaks. Otsekui vastulöögiks pandi asumi tänavatele eriliselt helged ja tulevikku suunatud nimed (Õnne, Lootuse, Vabaduse, Päeva jne).

Lihtsate väikekorteritega elamute kõrval on ka õige esinduslikke ja ruumikate korteritega hooneid. Eraldi tähelepanu väärib Karlova puitelamute dekoor. On lahendusi - ka lihtsatel tööliselamutel -, millele analooge ei leia tervest Eestist. Tihti hõlmavad need tervet elufilosoofiat, abiruumide olemasolu ja paigutust ning aia- ja hoovikasutust.

Karlovas on säilinud küllalt huvitavaid kõrvalhooneid. Ühelt poolt lähtuvad need selgelt taluarhitektuurist, kuna konstruktsioon ja kujundus viitavad üheselt omaniku talupoeglikele juurtele ning harjumusele teha nii nagu alati, sõltumata keskkonna muutumisest. Teisalt aga on siin Tartule omased kahekorruselised kuurid.

Karlova kulges läbi Nõukogude perioodi suhteliselt valutult. Kui mõned kohatult kogukad korterelamud Tähe tänava ääres ja valutult konteksti sulanduvad eramud välja arvata, on siinne tänavamiljöö üsna puutumatu. Hinnata tuleb ka arhailisi munakivisillutisega tänavaid.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 31 Juuli 2011

Pärnu pakub esinduslikku läbilõiget viimase kolmesaja aasta puitarhitektuurist.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selgitatakse valdava osa Pärnu varasema hoonestuse ilmet Põhjasõja (1700-1721) järgse perioodi keeluga mujale peale Peterburi linna kivist elamuid püstitada.

Nii ehitati kuni 1749. aastani puidust ka jõukamate linnakodanike esinduslikud elamud linnakindlustustest sissepoole jäävatel aladel. Samast perioodist pärinevad ka Pärnu vanimad majad väljaspool linnamüüri.

Morskoje ehitati venelaste jaoks

18. sajandil tekkis Pärnu mereäärsele karjamaale uus eeslinn, ametliku nimega Morskoje, mida rahvasuus slobodaaks kutsuti. Valitsus soodustas sõjaväelaste perekondade ja errulastud sõjaväelaste siia asumist, et edendada pisutki venekeelsete linnaelanike arvu kasvu. Praeguse Aisa, Karuselli, Auli ja Kajaka tänavate kandis kujunes välja väikeste puust elamutega tihedasti asustatud piirkond.

Varasema eeslinnahoonestuse kohta on vähe andmeid, kuid analoogiate põhjal võib oletada, et tegemist oli küllalt arhailist tüüpi lihtsate palkehitistega, mis siiski erinevalt talurahvaelamutest olid varustatud (mantel)korstna ja klaasitud akendega.

Pilt muutus linlikumaks alles 19. sajandil, kui hooned said laudvoodri ja seni rooga kaetud katused asendati esialgu laudadest, hiljem laastu- ja sindlikatustega. Puitkatuste kõrval kogusid populaarsust ka põletatud katusekivid.

Veel enne I maailmasõda kerkisid piirkonda ka üksikud kahekorruselised korterelamud, mis jäid siiski suhteliselt marginaalseks ja piirkonna üldilme jäi 1 kuni1,5-korruseliseks. Ala hoonestati suhteliselt tihedalt juba enne I maailmasõda ja nii jäid Eesti Vabariigi ajal püstitatud hooned seal pigem üksikuteks eranditeks.

Siiski on piirkonnas ka kvartaleid 1930. aastate teisel poolel Pärnus populaarseks muutunud „kikkis“ katusega elamutest.

Samuti leiab siit hästi säilinud näited nõukogude perioodi puithoonestusest – väikesed stalinistlikud korterelamud sulanduvad oma traditsiooniliste rõhtlaudadest fassaadidega suhteliselt valutult väljakujunenud miljöösse.

Rannakaitsepatareist sai supelasutus

Kui Pärnu aastal 1834 kindluslinnade nimekirjast kustutati, sai võimalikuks linna areng väljapoole kindlustuste vööndit. Endistele militaarobjektidele anti äriline sisu ja juba 1830. aastatel alustas ühe mereäärse rannakaitsepatarei asukohas tegutsemist kõrts. Selleni viis pikk sirge ilmselt militaarvajaduste tarbeks ehitatud tee, mida praegu tuntakse Supeluse tänavana.

1837. aastal esitati Pärnu magistraadile avaldus kõrtsi ümberehitamiseks supelasutuseks. Seda aastat loetakse Pärnu kuurordi alguseks.

Vanim selle rannapiirkonna terviklikult säilinud hoonetekogum on nn Kartoffelplatzi ümbrus (praegu Roosi tänava pikendus Supeluse ja Aia tänava vahel), kus on mitmed 18. sajandi keskpaika dateeritavad hooned.

1930. aastatel hoonestati Papli ja Kaarli tänava vaheline ala, kerkis arvukalt suurejoonelisi villasid (Tammsaare 1A, Supeluse 26 jne), mis kohati asendasid varasema hoonestuse. Rohkete puitpitside ja elavalt liigendatud katusemaastikuga villad olid piirkonna peamised miljöökujundajad, kuid kahjuks on aeg nende vastu halastamatu olnud.

Kas seal tänavat oligi?

Kuni 20. sajandi alguseni arenes linn peamiselt Riia suunal, alles pärast esimese silla valmimist (1904) elavnes äri- ja elutegevus ka jõe paremkaldal. 1867. aastal jagati Ülejõe kalameesteküla maad 73 rendikrundiks, millest 38 läksid küll põlisperedele, 35 aga enampakkumisele.

Põlispered asustati enamikus ümber praeguse Mihkli tänava ümbrusse. Sellest hakkaski kujunema Ülejõe eeslinn. Piirkonna peateljena toimis kaua Tallinna postmaantee (praegune Jannseni tänav). Alles pärast esimese silla valmimist üle Pärnu jõe 1904. aastal kandus liiklus üle Jänesselja maanteele (praegune Tallinna mnt).

Asustus kujuneski välja eelkõige piki neid kahte maanteed. Siiani on piirkonnas arvukalt miniatuursete elamutega idüllilist äärelinna meeleolu pakkuvaid tänavaid, kus väikeste elamute vahelt aeg-ajalt kadakasakslikult edevad (nt Lubja 35) või ootamatult väljapeetud hooned (nt Uus-Sauga 4) esile kerkivad.

Ka Rääma piirkonnas hoonestati enne I maailmasõda põhiliselt Tallinna maantee äärsed ja jõelähedased alad. Reaalne ehitustegevus Rääma ojast kaugemale ei ulatanud, v.a jõeäärne ala, kuhu rajati osa praegusest Rääma (tollal Ravassaare) tänavast.

20. sajandi alguse Räämat on pikemalt kirjeldanud Elss Järvi oma mälestusteraamatus: „Räämal elasid töölised, kes endale liivaluidete vahele väikesed majauberikud olid soetanud. Enamasti kaks tuba ja köök, loomalaut kõrval. Peeti lehma, lammast ja siga. Ei seal kasvanud muud kui orasrohi ja nõgesed. Ei saanud aru, kus oli tänav ja kas tänavat üldse oligi.”

Aktiivsem ehitustegevus läks lahti pärast I maailmasõda, kui Rääma vald liideti Pärnu linnaga (1921) ja piirkonda hakati rajama väikeelamuid. Ka edaspidi jäi piirkond valdavalt töölislinnaosaks.

Pärnu linna eripäraks Eesti puitelamute kontekstis on ühelt poolt nende massilisus, aga ka ajaline ja tüpoloogiline mitmekesisus, lisaks selgelt vaatamisväärsuse potentsiaali omav võimalus sõita läbi linna, mille tänavad on kümnete kilomeetrite kaupa palistatud just nimelt puidust korterelamutega.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 25 Juuli 2011

Puitarhitektuur on Eesti rikkus, mida sageli piisavalt hinnata ja hoida ei osata.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 viidi Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi uuring „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga”. Valimist jäeti teadlikult välja teatud hoonetüübid (väga vana puitelamu, varane agulimaja, suurte korteritega esinduspuumaja).

Kaitse sõltub omavalitsuse maitsest

Mitmes linnas on puitasumite terviklikkuse kaitseks moodustatud miljööväärtuslikud hoonestuspiirkonnad, mis pakuvad kohalikule omavalitsusele võimalust hoida ja säilitada piirkonna identiteedi ja üldilme seisukohalt olulist rolli mängivaid alasid.

Tuleb aga kohe lisada, et miljööväärtusliku piirkonna staatuse olemasolu ei ole veel iseenesest kvaliteedisertifikaat. On paikkondi, mis oma arhitektuurse kvaliteedi ja homogeensuse poolest seda kõhklematult väärivad, ent ometi omavalitsuse poolt sellest ilma on jäetud.

Praeguse seisuga on miljööväärtuslik ala eelkõige juriidiline formaat, mis kõneleb omavalitsuse väärtushinnangutest ja võimekusest, mitte niivõrd konkreetse linna arhitektuursetest väärtustest.

Vanabalti majad upuvad pinnasesse

Vanimaks Eesti linnades hulgaliselt ehitatud meile tuntud puithoone tüübiks on nõndanimetatud urbaltisch-maja ehk vanabalti või põlisbalti elamutüüp.

Need on ühekorruselised ristkülikukujulise põhiplaaniga pikad kõrge pool- või murdkelpkatusega hooned, mille keskel on või on varem sageli olnud mantelkorsten. Seda tüüpi elamutele on omane raskepärane “maadligi” hoonemaht, originaaldetailid (uksed ja aknad, aknaluugid, uksekäepidemed jne), kui need on säilinud, on arhailiselt rustikaalsed ja stilistiliselt barokiajastuga  seostatavad.

Aknad on olnud algselt sageli ruudukujulised ja barokile omase tihedaruudulise jaotusega, kuid sageli on need juba 19. sajandil muudetud klassitsistlikeks püstipidi piklikeks kuue ruuduga akendeks, nagu on tavapärane hilisematel puitelamutel.

Vahel harva võib sellistes hoonetes leiduda ka kõrgema kunstiväärtusega detaile, näiteks barokseid ahje või maalitud talalagesid.

Välisviimistluseks on tavaliselt silmapaistavalt lai rõht- või püstlaudis, mis seina löödud suurte käsitsi valmistatud sepanaeltega. Mõned kõige varasemad elamud võisid olla ka laudiseta, kuid juba alates 18. sajandist hakati puitmaju meil linnades laudisega katma.

Sageli on selliste hoonete probleemiks n-ö pinnasesse uppumine; hoone on ehitatud väga madalal soklil ja teepind on hiljem ebasobivalt kõrgele tõstetud.

Viljandi linnasüda on vanabalti tüüpi

Viljandi linnasüdames leiame rohkelt niisuguseid traditsioonilisi vanabalti tüüpi ristkülikukujulise põhiplaani ja kõrge kelpkatusega hooneid. Nii mõnelegi neist lisandus moe muutudes ka klassitsistlikke detaile nagu sammastega portikus, hammaskarniisid vms.

19. sajandi lõpuks oli Viljandi oma elanike arvult tõusnud Eestis kuuendale kohale. Väljaspool linnapiire paiknesid agulid (Kantreküla, Kivistiku ja Ridaküla), kus elasid peamiselt eestlased.

Eesti Vabariik tähendas linna territooriumi kasvu eespool mainitud eeslinnade jt alade näol. See tõi kaasa aktiivse elamuehituse, mis oli aktiivseim Uueveskil ja Paalalinnas.

Maaliline järve suunas langev maastik ahvatles paljusid jõukal järjel linnakodanikke rajama Trepimäe kanti suurejoonelisi villasid. Selle kõrval leidus linnas ka arvukalt piirkondi lihtsamate üürielamutega.

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 26 Aprill 2011

Praeguseks on paljud lodžad renoveeritud piiretega ning kinni ehitatud. Kahjuks on rõdude ja lodžade kinniehitamine kaootiline ja ilma ühtse lahenduseta. Selline lähenemine saastab väga oluliselt linnakeskkonda.

Teine probleem, mis on seotud rõdude ja lodžade kinniehitamisega, on sellejärgne võimalik hallituse kasv piirete sisepindadel.

On tavapärane, et rõdul või lodžal kuivatatakse pesu või selle akna/ukse kaudu tuulutatakse siseruume. Kui rõdu või lodža ehitatakse kinni, kuid välisseinad jäetakse lisasoojustamata, on sealne pinnatemperatuur väga madal. Rõdu või lodža kinniehitamisel üldjuhul selle ventileerimisele tähelepanu ei pöörata. Kuna kinniehitamisega on rõdu või lodža kasutus muutunud sarnaseks teiste siseruumidega või isegi suurenenud (pesukuivatus), on seal õhu veeaurusisaldus suur. Madala temperatuuri ja kõrge veeaurusisalduse tõttu on tarindite sisepinna suhteline niiskus väga kõrge, võimaldades hallituse ulatuslikku kasvu.

Kui korterelamus planeeritakse rõdude või lodžade kinniehitamist, tuleb seda teha ühtse lahenduse kohaselt. Lodžade puhul võib kaaluda selle muutmist täielikult siseruumiks. Nii kaovad probleemsed külmasillad ja väheneb ka elamu välisseinte pindala. See vähendab elamu kütteenergiakulu. Lodža või rõdu ehitamisel kinniseks kütmata ruumiks tuleb seal tagada õhuvahetus. Kinniehitatud lodžal või rõdul pesu kuivatamine ei ole soovitatav.

Allikas: Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga"

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 19 Aprill 2011

Tallinna Tehnikaülikooli poolt tehtud telliskivi-korterelamute uuringus uuriti nii vanemaid kaldkatustega kui uuemaid lamekatustega kortermaju.

2010. aasta külm talv tõi hästi välja vanemate elamute katuste puuduliku soojustuse. Vaadeldud lamekatusega hoonetest kõikidel on viimase 15 aasta jooksul katusekate uuendatud või parandatud. Tavaliselt on need renoveeritud SBS kummibituumenrullmaterjali paigaldamisega. Katusekatte uuendamise käigus oli lamekatust lisasoojustatud kahjuks vaid ~1/3 elamute juures. Kaldkatused on tüüpiliselt asendatud profiilplekist katustega koos aluskatte paigaldamisega pleki alla.

Katuste läbijooksu esines nii lamekatuste kui ka kaldkatuste juures. Peamised katuste vee läbijooksude kohad olid

• korstnate juures, 
• katuse ja välisseinte liitumiskohtades,
• katuste läbiviikude juures,
• katuseluukide juures.

Katuselekke tagajärjeks on lagunev katusekonstruktsioon, vee sattumine alustarinditesse või seintesse.

Telliselamute katuste peamised probleemid on:

• katustekatte ebatihedus;
• külmasillad, eriti välisseina ja katuslae liitekohas ning lodžade, šahtide ja läbiviikude juures;
• suur soojusjuhtivus;
• konvektsiooni ja difusiooni teel siseruumidest tuulutusvahesse või pööningule sattunud veeauru kondenseerumine;
• katuslae või pööningu ebapiisav tuulutus;
• lekked katusekatte ülespöörete juures;
• veeloigud katusel,
• ebapiisavad kalded (eriti korstnate ja muude läbiviikude juures), ummistunud sadevee äravoolud;
• lagunenud ja remonti vajavad korstnad.

Allikas: Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga"

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 22 Märts 2011

Tallinna Tehnikaülikooli uuring näitas, et tellismüüritis võib ohtlikult laguneda nii veekahjustuste kui müürseppade kunagise kehva töö tõttu.

Suure veekoormuse tõttu on mitmete tellishoonete fassaadid hakanud lagunema. Peamised veekahjustuste põhjused telliselamutel on järgmised:

• puuduvad aknaplekid või lekkiv parapett (valtsimata või tihendamata ülekattega või läbi roostetanud);
• looduslikult suurem veekoormus kõrgematel korrustel;
• hoonel kasvav taimestik;
• fassaadidetailid (maanduse- ja antennikaablid, fassaadil olev reklaam jne), mis toovad vee vastu seina;
• ventilatsioonikorstnas kondenseeruv veeaur.

Veekahjustuste tagajärjel lagunenud kivid juhivad üha enam vett müüritisse ning kahjustus levib edasi, kuni lõpuks kaotab voodrikiht terviklikkuse. Vesi märgab voodrikihi taga oleva soojustuse, niiskus levib ka kandvasse müüritisse ja minetatakse suur osa soojustusmaterjali soojapidavusest.

Kui kahjustuse tekkepõhjust ei kõrvaldata, lagunevad ka krohvitud või asendatud tellised.

Tellised väänduvad puruks

Vanemate hoonete juures võib kohata ka ebakvaliteetset müüritööd. Telliste kaootiline ladu on eriti suur probleem just täidisridades, kus võib olla väga erineva kvaliteediga telliseid ning mördikihi paksus väga suur.

Telliste mõõtude kõikumise ja vuugi ebaühtlase paksuse tõttu võivad tellised puruneda. Kui tellised müüritises ei toetu mördile kogu pinnaga, tekivad peale survepingete ka painde- ja lõikepinged.

Ka müürimördi kvaliteet võib suures ulatuses kõikuda. Mida nõrgem on mört, seda varem tekivad üksikutesse tellistesse praod ning seda varem võib müüritis puruneda.

Ladumisel on kerge jätta vertikaalvuugid täitmata, ent see halvendab müüritise monoliitsust. Tühjad vuugid vähendavad ka õhu- ja helipidavust ning halvendavad seinte niiskustehnilist toimivust.

Seinapraod on ohtlikud

Mitmete uuritud hoonete tellissillused olid hoone vajumise, roomedeformatsiooni, puuduliku kvaliteediga vuugimördi või silluse ladumise halva kvaliteedi tõttu mõne sentimeetri võrra nihkunud või suisa seinast lahti murdunud.

Silluste purunemine ei pruugi hoone tugevusele väga suurt mõju avaldada, kuid kukkuvad telliskivid võivad kahjustada alumisi kortereid või vigastada möödakäijaid.

Praod tekivad tellisseintesse müüritise kehva kvaliteedi, vundamendi vajumise, ebaõige koormuse, hoone ümbruse transpordist tuleneva vibratsiooni vms mõjul.

Kandvates vaheseintes olevatesse pragudesse tuleb suhtuda äärmise tõsidusega, sest need võivad viidata probleemidele vundamendis või kogu hoone kandevõimes. Praod mittekandvates vaheseintes hoone kui terviku kandevõimet üldjuhul ei ohusta, küll aga on tagajärjeks väiksem heli- ja õhupidavus (neist viimasega kaasneb ka alanenud tuleohutus) ning võimalikud kahjustused lokaalse varingu tagajärjel.

Allikas: Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga"

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 07 Veebruar 2011

Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas aastal 2010 läbi viidud uuring „Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” näitas, et tellismüüritise külmakindlus on betooni omast madalam.

Telliselamute välisseinad võivad olla kihilised või massiivseinad.
1. Massiivseinte puhul on tavaliselt tegemist kakskiviseintega.
2. Mitmekihilised tarindid on harilikult kandvas osas silikaattellisest, voodrikiht võib olla nii keraamilistest kärgtellistest kui ka silikaatkividest. 6 cm laiune vahe fassaadi ja kandva kihi vahel on täidetud mineraalvillaga. Fassaadikiht on kandva seinaga seotud kas horisontaalsete või vertikaalsete sidekiviridade, jäigalt mörti kinnitatud terassidemete või mõlema kombinatsiooniga.

Tellisepuru annab märku probleemist

Eesti kliimas on sagedased ajad, mil tellisvoodri temperatuur kõigub nulltemperatuuri ümber, ja hoone kasutusea jooksul peab fassaad taluma arvukaid külmumis-sulamistsükleid. Külmakindlus piiritletakse minimaalse külmumistsüklite arvuga, mida tellis oluliste muutuste ja kahjustusteta peab suutma taluda. Tellise külmakindlus on tavaliselt 15–50 tsüklit, mis tähendab vigastuste ilmnemist pärast nimetatud külmumis-sulamistsüklite arvu.

Kui välisvooder on märgunud, kaasneb külmumis-sulamistsüklitega tellise pealispinna koorumine (murenemine). Betoonist fassaadimaterjaliga võrreldes on silikaatmüüritise külmakindlus oluliselt madalam, sõltumata ehitusaastast, ja hoonete seisukord külmakindluse seisukohast murettekitav.

Müüritise ilmastikukahjustused olenevad ka fassaadide paigutusest ilmakaarte suhtes. Lõuna-edelasuunda jäävate fassaadide kahjustused on alati suuremad teiste ilmakaartega võrreldes.

Katsetulemuste alusel võib tõdeda, et silikaatkiviehitistes on telliste külmakindlus kuni kolmanda korruseni suhteliselt hea ja halveneb alates neljanda korruse kõrguselt.

Akendealuses müüritise osas, kus eeldatavasti on suurem pealevoolava vee kahjustus, on silikaatkivide külmakindlus oluliselt langenud. Probleemidest külmakindlusega annavad eelkõige märku suurte vihmakoormustega pindade lagunemine ning tellisepuru ja -tükid ümber hoone perimeetri.

Välisvooder laguneb niiskusega

Tellistest välisvooder ei ole vihmatihe. Tugevama kaldvihmaga fassaad märgub ja vesi tungib fassaadikivide taha. Et soojustust läbi fassaadi tungivast vihmaveest isoleerida, on soojustuse pind enamasti kaetud tõrvapapist või ruberoidist veetõkkega. Niiskustehniliselt on see halb lahendus, kuna niiskustõke takistab niiskuse väljakuivamist seinast.

Projektides võib olla ette nähtud ka pärgamiinist/tõrvapapist/ruberoidist kiht aurutõkkeks soojustuse ja kandva kihi vahele, kuid selline lahendus avastati vaid ühel, 1989. aastal ehitatud hoonel. Valdavalt on soojustus välisvoodriga otseses kontaktis ning projekteeritud mittetuulutatavaks.

Paljudel elamutel esineb tõsiseid probleeme fassaadikihi ja kandva seina vaheliste sidemetega. Tõsiseim probleem on tellisest sidekividega. Välisseintel, kus silikaattellistest kandesein ja keraamilistest tellistest välisvooder on ühendatud tellissidemetega, on suur tõenäosus, et sidekivid on purunenud. Sidekivide purunemine võib viia välisvoodri varisemiseni.

Terassidemete juures on probleemiks asjaolu, et kasutatakse tsinkimata traatankruid, mis paiknevad niiskes (vihmavesi, veeauru kondensaat) ja agressiivses keskkonnas (klaasvatis fenoolid, väävel jne).

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 05 Oktoober 2010

Renoveerimistoetuse eesmärk on motiveerida elanikke rekonstrueerima korterelamuid kompleksselt, et:

• suureneks energiatõhusus arvestades nõudeid hoonete sisekliimale;
• paraneks hoonete energiamärgise klass
• hoogustuks taastuvenergia kasutus

Tingimused

Projekti kogumaksumus peab olema vähemalt 115 000 krooni.

Toetust saab taotleda 15%, 25% ja 35% ulatuses projekti kogumaksumusest sõltuvalt korterelamu rekonstrueerimise komplekssuse tasemest. Toetust saab taotleda ainult nendele teostamata renoveerimistöödele, mis on energiaauditis soovituslike töödena välja toodud ning mille puhul on järgitud terviklahenduse põhimõtet.

15% toetuse saamiseks peab korterelamu rekonstrueerimisel täitma järgmised nõuded:

• täitma renoveerimislaenu saamiseks esitatud nõudeid ja energiaauditi soovitusi ning saavutama korterelamu rekonstrueerimisega vähemalt 20%-lise energiasäästu soojusenergia tarbimiselt kuni 2000 m2 suletud netopinnaga korterelamus ja vähemalt 30%-lise energiasäästu saavutamise üle 2000 m2 suletud netopinnaga korterelamus. Rekonstrueerimistööde teostamise tulemusel tuleb tagada hoones sisekliima vastavus standardi EVS-EN 15251 nõuetele ja energiamärgise klass E (energiatõhususarv <250kWh/(m2a);

25% toetuse saamiseks peab taotleja lisaks kõikide eelmainitud tingimuste täitmisele:

• saavutama korterelamu rekonstrueerimisega vähemalt 40% säästu soojusenergia tarbimiselt. Rekonstrueerimistööde teostamise tulemusel tuleb tagada hoones sisekliima vastavus standardi EVS-EN 15251 nõuetele ja energiamärgise klass D (energiatõhususarv <200kWh/(m2a);
• rekonstrueerima korterelamu küttesüsteemi lokaalselt reguleeritavana ja paigaldama radiaatoritele küttekulude allokaatorid või seadmed, mis võimaldaksid mõõta kütte energiatarbimist korterite kaupa;
• vahetama kõik aknad energiasäästlike akende vastu, mille avatäite kompleksne soojusjuhtivus paigaldatuna on U<=1,10 W/(m2K) või olema korterelamu kõik aknad eelnevalt vahetanud soojapidavamate akende vastu arvestades standardis EVS-EN 15251 toodud nõudeid õhuvahetusele (soojusjuhtivusele nõudeid ei esitata). Aknad võib jätta uute vastu vahetamata kui kohalik omavalitsus ei ole andnud luba akende vahetamiseks kultuuriväärtuse ja miljööväärtuse kaitse kaalutlustel. Sellisel juhul tuleb nõutav energiasäästu määr tagada teiste rekonstrueerimistöödega;
• soojustama ja rekonstrueerima korterelamu fassaadi osaliselt või täies mahus selliselt, et taotluslik piirde soojusjuhtivus arvestades külmasildasid on U<=0,22 W/(m2K). Lõplik soojustuse paksus tuleneb vajalikust energiasäästust ja taotletavast energiatõhususarvust. Fassaad võib olla soojustamata, kui kohalik omavalitsus ei ole andnud luba fassaadi soojustamiseks kultuuriväärtuse ja miljööväärtuse kaitse kaalutlustel. Sellisel juhul tuleb nõutav energiasäästu määr tagada teiste rekonstrueerimistöödega;
• soojustama ja rekonstrueerima korterelamu katuse (soojusjuhtivuse taotlustasemega U<=0,15 W/(m2K), kusjuures lõplik soojustuse paksus tuleneb vajalikust energiasäästust ja taotletavast energiatõhususarvust).

35% toetuse saamiseks peab taotleja lisaks kõikide eelmainitud tingimuste täitmisele:

• saavutama korterelamu rekonstrueerimisega vähemalt 50% säästu soojusenergia tarbimiselt. Rekonstrueerimistööde teostamisega tuleb tagada hoones sisekliima vastavus standardi EVS-EN 15251 nõuetele ja energiamärgise klass C (energiatõhususarv <150kWh/(m2a);
• paigaldama korterelamusse soojatagastusega ventilatsioonisüsteemi, mis teenindab kõiki eluruume.

Pikemalt: http://www.kredex.ee/korterelamute-renoveermistoetus-2

Täpsem info telefonidel 6674 111, 6674 114 või emaili teel lauri.suu[at]kredex.ee, heikki.parve[at]kredex.ee ning etteregistreerimisel kontoris T- N kell 14-16.

Allikas: SA Kredex

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 23 Juuli 2010

Järgnevalt kirjeldame korrusmajade fassaadi betoonpaneelide olukorda lähtudes TTÜ ehitusteaduskonnas läbiviidud uuringust aastatel 2008-2009.

Fassaadipaneelide betooni külmakindlus varieerub väga suurtes piirides, kuid üldistavalt võib öelda, et uuemates hoonetes on olukord parem. Kui 1962. aastal ehitatud elamus ei vastanud nõuetele ükski proov, siis 1979. aastal ning 1990. aastal ehitatud elamutes ei vastanud nõuetele kummaski üks proov, kusjuures lubatud piiri ületati vähe.

Suurpaneelelamute projektile kohane betooni survetugevus välisseina paneelidel on M150, mis on sisuliselt 15 N/mm2. Kõik katsetulemused ületasid seda suurust. Suurem survetugevus võib olla põhjustatud suuremast tsemendi kogusest betoonis. Tsemendi kogust suurendati, kuna paneele oli vaja kiiresti toota. Suurem tsemendikogus võib aga põhjustada näiteks suuremat mahukahanemist ja sellega kaasnevaid pragusid betoonis. Kivipuistega välisseinapaneeli puhul ei ole võimalik pragusid visuaalselt tuvastada. Praod betoonis võivad vähendada betooni külmakindlust.

Fassaadipaneelide betoon on karboniseerunud keskmiselt 2-3 cm sügavuseni, kuid võib leiduda ka 5-7 cm sügavuseni karboniseerunud betooni (vanematel hoonetel). Värvkattega fassaadide karboniseerumine oli oluliselt kiirem, kui kivipuistega fassaadide karboniseerumine (p väiksem kui 0.002). Tugevama betooni karboniseerumise sügavus on keskmiselt vaiksem.

Uuritud proovidel ei avastatud armatuurraua läbiroostetamist, kuid mõnel vanimal 47 aastasel elamul oli armatuurraua korrosioon juba kaugele arenenud. Sarruseterase korrosiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et teras võis olla pindmiselt roostetanud juba enne betooni valamist. Betoonis leiduvate sarruse korrosiooni soodustavate soolade uuringul selgus, et sealt ei leitud kloriide või sulfaate. Järelikult põhjustab uuritud proovide sarruseterase korrosiooni valdavalt betooni karboniseerumisest tingitud kaitsevõime vähenemine. Korrosioon on seda ulatuslikum, mida hõredam on betoon.

Allikas: 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringu "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga" lühiülevaade.