Renoveerimispass

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 14 Aprill 2010

Korrusmajade esimestel korrustel ja eramajades võib radoonikontsentratsioon mõnedes piirkondades ületada normi piire.

Mõned aastad tagasi oli suisa moeasjaks kõnelda radooniohust hoonetes, nüüdseks on selle teema arutelu vaibunud. Oht pole siiski päriselt kadunud. Alljärgnevalt refereerime aastail 2008–2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selle probleemiga seotud seisukohti.

Radoon tekib loodusliku uraani radioaktiivsel lagunemisel. Looduslikku uraani leidub mineraalides, kivimites, setetes, mullas, suuremal või vähemal määral aga ka mineraalse koostisega ehitusmaterjalides.

Tegemist on lõhnatu ja värvitu inertse gaasiga, mille peamiseks märklauaks on hingamisteed ja kopsud. Välisõhus on radooni kontsentratsioon tavaliselt väike ega kujuta endast ohtu inimese tervisele. Hoonetes aga, kus on vähene õhuvahetus, on radooni tervistkahjustav mõju suurem.

Enamik Euroopa riike on kehtestanud radooni piirnormid elamutele ja töökohtadele. Eesti sisekliima standard piirab aasta keskmise radoonisisalduse elu-, puhke- ja tööruumides 200 Bq/m3.

Kopsuvähi riskitegur

Radooni peetakse suitsetamise järel oluliseks kopsuvähi riskiteguriks, kopsuvähk on Eestis aga sagedasim vähisurma põhjus.

Rootsi Karolinska Instituudi uuringud näitasid, et nende riigis põhjustab siseõhu radoon aastas keskmiselt 18% kõigist kopsuvähijuhtudest. Eesti kodudes põhjustab radoon eeldatavasti 12% uutest kopsuvähijuhtudest aastas.

Radoon satub hoonesse peamiselt pinnasest hoone all ja ümber, ehitusmaterjalidest ning kraaniveest. Põhiliseks radooni allikaks on pinnas, kusjuures mitte ainult looduslikud pinnasekihid. Tihtipeale on hoonete all täitepinnas, mis koosneb mitmesugustest tootmis- või kaevandamisjääkidest.

Eestis algasid siseõhu radooni uuringud 1980. aastate lõpus. Mitmete Eestis läbiviidud radooniuuringute kohaselt on kõige radooni-ohtlikumateks piirkondadeks Põhja-Eesti, s.o Harjumaa, Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa. Kõige kõrgem radoonitase on mõõdetud Kundas (12000 Bq/m³).

Normaalse radooniriski piirkonnad on Jõgevamaa, Põlvamaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Võrumaa.

Radooniohutud piirkonnad on Hiiumaa, Saaremaa Läänemaa, Järvamaa ja Pärnumaa.

Radoonikontsentratsiooni mõõtmiseks õhus ja pinnases on mitmeid meetodeid. Eesti Kiirguskeskus kasutab radooni mõõtmiseks õhus Suurbritannias välja töötatud ja Rootsi Kiirgusohutuse Instituudi kohandatud metoodikat, mis põhineb alfatundliku filmi detektoritel. Detektoreid eksponeeritakse mõõdetaval objektil kütteperioodil kaks-kolm kuud.

Lähtudes eeldusest, et radooniallikaks on maapind, pannakse detektorid peamiselt esimeste korruste elu- ja tööruumidesse või ka keldrikorruste elu-, magamis- ja tööruumidesse.

Kuidas ennast kaitsta?

Kuna arvukad uuringud näitavad, et õhk tungib põranda alt esimese korruse ruumidesse põhiliselt seinte ja põranda nurkade, seinas paiknevate pistikupesade ja põrandat läbivate torude läbiviikude kaudu, tuleb esmajärjekorras pöörata tähelepanu nende kohtade õhupidavaks muutmisele. Tihendada tuleb ka vundament ja keldripõrand, samuti seina ja põranda liitekohad.

Kui vundamendi hüdroisolatsioon ei ole radooni hoonesse tungimise takistamiseks küllaldane, võib radoonitaseme alandamiseks kasutada mitmesuguseid ventilatsioonisüsteeme.

Radoon võib pinnasest eluruumi sattuda ka betoonpõrandatarindeid läbivate pragude kaudu. Selle võimaluse kõrvaldamiseks freesitakse prao kohal põrandasse soon, mis täidetakse elastse vuugitäitega ning liimitakse peale radoonitõkkeriba.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 29 Märts 2010

Halb toaõhk võib inimese haigeks teha, põhjustades isegi liigesevalu ja palavikku.

Inimesed veedavad keskmiselt 80% ajast ruumides. Ruumiõhust sõltub tervis ja enesetunne - halb õhk võib põhjustada terviseprobleeme. Alljärgnevalt refereerime aastail 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringu "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga" peamisi selle probleemiga seotud seisukohti.

Ruumi sisekliima peab tagama mugava tunde. Mõiste "ruumiõhu kvaliteet" ei tähenda ainult õhu füüsikalisi parameetreid, vaid inimesele toimivate kõikide tegurite kogumit, sh. mikrobioloogilised (hallitusseened ja nende laguproduktid), keemilised ja mitmed psühhosotsiaalsed tegurid (ruumis viibivate inimeste tegevus ja tervislik seisund, ruumide ülekoormus jms) ning kütte, ventilatsiooni ja valgustuse parameetreid.

Mikroobe ja viirusi on toas rohkem kui õues

Tähtsamad siseõhu bioloogilised riskitegurid on mikroobid, viirused, seened, hallitusseened, mükoplasma, taimed (õietolm), lülijalgsed (tolmulest) ja loomad (närilised, koduloomad, linnud).

Mikroobe ja viirusi on siseruumides rohkem kui välisõhus, kus ultraviolettkiirgus nende paljunemist takistab, sisekeskkonnas soodustab paljunemist niiskus. Õietolmu võivad tekitada ka kodutaimed, kuid rohkem leidub seda siiski välisõhus. Õietolm satub ruumiõhku ventilatsiooni, riiete või koduloomadega.

Hallitusseente kasvuks on vajalikud kolm eeltingimust: soojus, niiskus ja toitained. Need on aga olemas enamikes ruumides. Hallitusseente sisaldus ruumiõhus võib erineda olenevalt aastaajast, hoone asukohast ja niiskuskahjustustest, ruumide seisundist, korrashoiust ja kasutamisest. Soojal aastaajal on hallitusseente sisaldus välis- ja ruumiõhus suurem kui talvel. Maakohtades on hallitusseeni ruumiõhus rohkem kui asulates. Hallitusseente sisaldus võib ruumiõhus hetkeks kõrgeks tõusta ka koristamise või mullaste toiduainete käitlemise järel.

Hallitus on väga kahjulik

Mitmed hallitusseened eritavad toksiine ja tekitavad allergiat. Tervisele ohtlikumad on need seened, mis vajavad kasvuks kõrget õhuniiskust. Ärritusnähtusid kutsuvad esile hallitusseente erilised ühendid, nt alkaloidid, aldehüüdid, estrid ja süsivesinikud. Viimased tekitavad kergesti tuntavat hallituslõhna.

Halb õhuvahetus, kõrge õhuniiskus ja hallitusseente kõrge sisaldus ruumiõhus liituvad sageli üksteisega, mistõttu võib tekkida mitmesuguseid tervisehäireid. Nende kaasteguritena võivad toimida ka näiteks tolmulestad, koduloomade karvad ja epiteelid. Praktikas on võimatu eraldada üksikute komponentide osakaalu tervisehäirete kujunemisel.

Hallitusseened võivad põhjustada või süvendada astmat, tekitada allergilist nohu ja lööbeid või silmapõletikku. Hallitusseente laguained võivad põhjustada ninakinnisust, ninaverejooksu ja nohu, neeluärritust ja kurguvalu, köha, silmade sügelemist ja punetust ning naha sügelemist ja punetust.

Halb enesetunne, väsimus, kerge palavik, peavalu ja lihasevalu ei pruugigi alati sesoonse viirusega seotud olla, vaid võivad tuleneda hoopis hoone kehvast sisekliimast.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 22 Märts 2010

"Ära küta õhku!" on OÜ Auricu tunnuslause. Sellest lähtuvalt nad ka tegutsevad - pikaajaliste kogemustega meistrid renoveerivad ja soojustavad fassaade nii vill- kui vahtpolüstüroolplaatidega. Õige soojustamine annab kuni 45% väiksema küttearve.

Tanel Tereping ja Rainis Rebane Auricu OÜ-st on valmis igale tellijale energiaauditist lähtuvalt täpselt välja arvutama, kui kiiresti maja soojustamine end ära tasub.

Hiljuti tehtud tasuvusarvestus 60 korteriga viiekorruselise maja jaoks näitas, et kui selle seinad 150 mm ja otsaseinad 200 mm soojustusega katta ning rõdud kinni ehitada, siis ulatub töö maksumus peaaegu 2 miljoni kroonini, kuid isegi praeguste küttehindade ja tänavusest soojemate talvede korral tasuks see end elanikele ära vähem kui kümne aastaga.

Mõni aeg tagasi soojustatud puuküttega paneelmaja elanikud kinnitavad, et pärast soojustamist pidid nad isegi tänavutalviste 30-kraadiste külmadega kütma vaid korra päevas, muidu ülepäeviti või isegi üksnes kord kolme päeva tagant, enne soojustamist oli aga isegi pehmel talvel tarvis mitu korda päevas kütta.

Viimati kirjeldatud 12 korteriga majale pandi 100 mm soojustus, soojustati ka vundament, pandi nurkadesse uued metallkonstruktsioonid, ette uued aknad, välisuksed, ehitati uued varikatused. Kõik kokku läks maksma umbes 400 000 krooni.

Soojapidavusele lisaks on oluline ka maja väljanägemine. Selle firma soojustatud majad on mõnikord saanud nii uhke uue kuue, et pärast soojustustöid tulevad külalised ei oska maja enam äragi tunda…

Firma on mineraalvilla kasutades soojustanud ka puumaju. Pikaajaliste kogemustega varem teiste ettevõtete alluvuses töötanud meistrid on renoveerinud kõige nõudlikumaidki objekte (muuhulgas osalenud Tartu Ülikooli peahoone renoveerimisel).

Elanikel ei maksaks hoone soojustamiseks laenuvõtmist peljata, on Tanel Tereping ja Rainis Rebane veendunud. Seda enam veel praegu, mil riik Kredexi kaudu niisuguseid laene toetab.

Aastase laenumakse suurus võib vabalt olla just niisama suur, kui sama perioodi küttearve kokkuhoid, kinnitavad nad. Sel juhul on aga mõistlikum maksta juba soojustamise, mitte välisõhku haihtuva soojuse eest.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 12 Märts 2010

Loomulik ventilatsioon head sisekliimat ei taga

Suurpaneelelamute ventilatsiooni renoveerimine on hädavajalik, kinnitab aastail 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga". Alljärgnevalt refereerime peamisi selle probleemiga seotud soovitusi nimetatud uurimuses.

Enne 1990. aastat ehitatud suurpaneelelamutes on reeglina loomulik ventilatsioon. Värske õhk jõuab ruumidesse piirete ebatiheduste kaudu, väljatõmme toimub väljatõmberestide ja ehituslike ventilatsioonikanalite süsteemi kaudu. Loomuliku ventilatsiooni puhul hakkab õhk liikuma põhiliselt välis- ja siseõhu tiheduste erinevuse tõttu ning tuule mõjul. Kui pole temperatuurierinevust või tuult, siis õhk kanalites ei liigu.

Kui samaaegselt pole võimalik tugevdada ventileerimist kõigis ruumides akende avamise teel, on oht, et õhuvahetus jääb liiga väikeseks. Seda eriti suvel, mil on oht, et õhu niiskussisaldus võib tõusta liiga kõrgeks. See võib omakorda põhjustada ehitus- ja viimistlusmaterjalide hallitamist ja mädanemist. 

Õhk võib loomuliku ventilatsiooni kanalites liikuda ka vales suunas ja põhjustada hügieeni- ja tuuletõmbeprobleeme. Renoveerimata elamute alumistel korrustel võib õhuvahetus talvel olla isegi liiga suur, suvel aga liiga väike. Ülemiste korruste korterites on õhuvahetus üldjuhul alati ebapiisav. Ülemistel korrustel olid projektis ette nähtud väljatõmbeventilaatorid, mis aga puuduvad või on eemaldatud.

Loomulik õhuvahetus väheneb väga oluliselt akende vahetusega. Puuduliku ventilatsiooni tõttu võivad hoonetes hakata vohama hallitus ja selle laguproduktid.
Ventilatsiooni renoveerimist tuleb alustada olemasoleva olukorra selgitamise, ventilatsioonikanalite uurimise ja kaardistamisega. Vajadusel tuleb ventilatsioonikanalid puhastada ning tihendada. Tuleb kontrollida, kas korterid on ühendatud õige ventilatsioonikanaliga.

Tuleb arvestada, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse terviku. Osad renoveerimislahendused ei sobi kõikidele suurpaneelelamutele.
Renoveerimislahenduste väljatöötamisel on eeldatud, et korteris ei viibita pidevalt. Seetõttu on õhuvahetus määratud kahe olukorra jaoks. 10 h päevas on õhuvahetus väiksem ja 14 h päevas suurem. Kui korterid on pidevas kasutuses (lastega pered, vanurid), tuleb õhuvooluhulkasid suurendada.

Loomuliku ventilatsiooni korrastamine

See variant on kõige odavam. Tuleb aga arvestada, et vajalikku sisekliimat see ei taga ning selle variandiga ei saa lahendada hallitus- ja niiskusprobleeme. Lahendus sobib viiekorruseliste ja üheksakorruseliste suurpaneelelamute kõikide korterite jaoks. Ventilatsioonikanalid tuleb puhastada ja kaardistada. Vajadusel tuleb korter ühendada õigesse ventilatsioonikanalisse.

Loomuliku ventilatsiooni korrastamine ning värskeõhuklappide lisamine

Lisaks eelnevas lahenduses kirjeldatud meetmetele lisatakse korteri välisseintesse värskeõhuklapid. Eelistatavaim on lahendus, kus värskeõhuklapp paigaldatakse radiaatori taha. See võimaldab välisõhu ülessoojendamist enne ruumi sisenemist. Selle lahenduse korral võib vajalik õhuvooluhulk tagatud olla madalatel temperatuuridel ja alumistel korrustel.

Et tagada vajalik õhuvahetus, tuleb paigaldada värskeõhuklapp koos ventilaatoriga. Ventilaatori tekitatav müra on aga 27 dB. Vastavalt sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusele nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" on tehnoseadmete poolt tekitatava müra soovituslik taotlustase 25 dB.

Mehaaniline väljatõmme köögist ja sanitaarruumidest, värskeõhuklappide lisamine

Sel juhul paigaldatakse kööki pliidikubu, sanitaarruumidesse väljatõmbe ventilaatorid, magamistubadesse ja elutuppa värskeõhuklapid. Nii on võimalik tagada korteris rahuldav sisekliima suhteliselt väikese alginvesteeringuga. Energiakulu on aga süsteemil suur. Kuna pärast renoveerimist on õhuvahetus suurem, suureneb ka ruumide soojusvajadus. Sobib viiekorruselistele hoonetele ning üheksakorruseliste hoonete kaheksanda ja üheksanda korruse jaoks. Plussideks on odav algmaksumus ja võimalus saavutada rahuldav sisekliima.

Mehaaniline sissepuhe/väljatõmme korteripõhise ventilatsiooniagregaadiga

Ventilatsiooniagregaat paigaldatakse esikusse või kööki. Värske õhk võetakse läbi välisseina. Värske õhu torustik läbimõõduga 125 mm asub köögi lae all. Õhuvõtu torustik tuleb isoleerida kondensaadivastaselt. Sissepuhkeõhk antakse elutuppa ja magamistubadesse. Sissepuhke torustik läbimõõduga 100 mm asub lae all seina ääres. Õhujaotajatena kasutatakse seinapealseid või laeplafoone.

Väljatõmbeõhk juhitakse ära köögist, vannitoast ja WC-st plafoonide kaudu ja köögist pliidikubu kaudu. Väljatõmbetorustik läbimõõduga 100 mm asub lae all, seina ääres. Heitõhk juhitakse olemasolevasse ventilatsioonikanalisse. Korteri ventilatsiooniagregaat tagab väga hea sisekliima, see süsteem hoiab ka energiat kokku, kuna väljapuhutava õhuga soojendatakse sissepuhkeõhku. Süsteemi ehitamine läheb aga maksma ~ 50 000 krooni korteri kohta.

Ruumi sissepuhke-väljatõmbe ventilatsiooniagregaadid

Selle süsteemi puhul on ruumides ventilatsiooniagregaadid, väljatõmme toimub WC-st, vannitoast ja köögist. Värskeõhuklapp paigaldatakse kööki, agregaadid elutuppa ja magamistubadesse. Sobib viiekorruselistele hoonetele ning üheksakorruseliste hoonete kaheksanda ja üheksanda korruse jaoks.

Niisugune korteri ventilatsiooniagregaat tagab väga hea sisekliima, see süsteem hoiab ka energiat kokku, kuna väljapuhutava õhuga soojendatakse sissepuhkeõhku.
Alginvesteering on aga suur, agregaadi hind on ~ 12 000 krooni (üks agregaat toa kohta).

Üksikasjad

Kirjutas: Viljar Puusepp

Avaldatud: 15 Veebruar 2010

Kliendi küsimus

Mida soovitavad ehitusinsenerid teha soojustuseks üheksakordse Tartu Maja katusega, mille viimase korruse lae ja katusepaneeli vahel on tuulutatav viiekümne cm kõrgune „pööning“ kaldega keskele. Kas see tuleks katuseremondi ajal üles tõsta ja täita puistematerjaliga? Või jätta nagu on, ja parapeti avade kohalt las lähevad laed higistama külmade korral?

Tean maja, kus katus kaeti enne rullmaterjali 5 cm vahtplastplaatidega ja saavutati sile katus (ilma õhumullideta), aga märkimisväärset temperatuuritõusu ega energiakokkuhoidu mitte. Laed olid külmad ja jäid külmaks. Paremini on mõjunud vahtplastplaatide sissepoole kleepimine (7 mm paksud). Nüüd lagi ei õhka külma. Ainus häda on staatiline elekter, mis tõmbab külge tolmu, seda on raske puhastada. Viie aasta järel pole täheldanud plaatide taguse hallitama minekut ega kondensvee tilkumist, rääkimata higistamisest. Kas nii oli õige toimida?

Vastab Alo Karu, ehitusekspert hoone piirdetarindite alal, tehnikamagister.

Tuulutatav pööning ei pea alles jääma. Vana tuulutus tuleb sulgeda, sest vastasel korral hakkab soojus ära kanduma lisasoojustuse alt. Sisuliselt ei ole nendel hoonetel tegemist mitte pööningu, vaid kahekihilise katuslaega, kus alumise kihi moodustab korteri lage kattev kandev paneel, mille peale on paigaldatud soojustuspaneelid. Kahe paneelikihi vahele on tuulutusvahe, mis tuleb katuse lisasoojustamisel sulgeda.

Puistevill ei sobi
Küsimusega, kas tuulutatava pööningu korral on see, et laed parapetiavade kohalt higistama hakkavad, paratamatu, on mõeldud ilmselt veeauru kondenseerumist seina nurkades ja ülaosas lae piiril. Veeauru kondenseerumisest tekkinud märgumine ja sellest tulenev hallitus ei sõltu üldjuhul sellest, kas katuslagi on tuulutatav või mitte. See on tingitud eelkõige külmasildadest seina ja katuse- ning parapetipaneeli liitekohtades. Veeauru kondenseerumisprobleemid ei kao üldjuhul peale katuse lisasoojustamist, vaid alles siis, kui lisasoojustatakse ka fassaad ja parapett.

Tuulutusvahe täitmist puistevillaga ei saa soovitada. Nõukogudeaegsete tavalise niiskuskoormusega ruumidega hoonete katuslagedes üldjuhul puudub aurutõke. Nõukogudeaegsed normid nõudsid aurutõkke tegemist vaid niiskete ruumidega hoonetele.

Puistevillaga soojustades saame ilma aurutõkke ja tuulutuseta umbse katuslae, kuhu hoonesisesel niiskusel on vaba sissepääs ja puudub väljapääs. Lisaks sellele on väga raske saavutada kogu olemasoleva väga madala ruumi täitmist puistevillaga. Soojustuspaneelide toetuskohtades tekivad külmasillad. Seepärast on sisuliselt ainuvõimalik lahendus piirdetarindite välispidine soojustamine.

Vahtplast peab olema paksem
Vahtplast sobib lamekatuse soojustamiseks ja lisasoojustamiseks väga hästi. Lihtsalt soojustuse paksu peab olema piisav. Ebapiisava soojustuse puhul võib tekkida veeuru kondenseerumine aurutõkkeks jääva vana hüdroisolatsiooni alla. Piisava soojustuse paksuse saab välja arvutada nn kastepunkti meetodil kas vastava arvutusprogrammiga või valemite abil. Sellist tüüpi majadel on minimaalne lisasoojustuse paksus 180–200 mm, see oleneb olemasoleva soojustuspaneeli paksusest. Teie poolt toodud näites oli lisasoojustuse paksus kõigest 50 mm, mis on selgelt ebapiisav.

Seestpoolt soojustamine ei ole soovitatav ühegi soojustusmaterjaliga. Sellest saadav efekt on näiline. See on pigem kahjulik kui kasulik tegevus. Suure tõenäosusega tekib talvekuudel sisemise soojustuse välispinna ja tarindi sisepinna vahele veeauru kondensaat. Kui esimesel ekspluatatsiooniaastal isegi näiliselt midagi ei juhtu, piisab vaid niiskusrežiimi muutumisest ja sisemine soojustus võib osutuda väga problemaatiliseks.

Üldine reegel ütleb, et piirde niiskustehnilisel projekteerimisel peavad aurutihedamad kihid asuma piirde soojemal ja auru läbilaskvamad külmemal poolel.
Kuigi vahtpolüstüreeni ja betooni aurutakistus on üsna sarnane, on polüstüreeniplaatidel vahekohad, kust veeaur hõlpsasti läbi pääseb. Siin ei aita ka vuukide täitmine polüuretaanvahuga, kuna see materjal ei ole veeaurukindel.

Märgudes kaotab soojustusmaterjal soojapidavad omadused ning ruumis hakkavad vohama tervisele kahjulikud mikroobid ja bakterid. Mineraalvillast soojustuse puhul avaldub see ruttu, vahtpolüstüreen imeb niiskust aeglasemalt. Tuleb arvestada, et enamik soojustusmaterjale (sh ka vahtpolüstüreen) ei ole vee- ega veeaurukindlad.

Lisaks kõigele muudab ühe korteri või toaseina või lae seestpoolt soojustamine ka naabertubade/korterite niiskusrežiimi ja see võib põhjustada veeauru kondenseerumist ning sellega kaasnevat hallitust kohtades, kus seda varem polnud. Kui ühe korteri välissein seestpoolt soojustada, siis langeb piirde temperatuur ka selle korteriga kokku puutuvate korterite seina ja laeosa kokkupuutekohtades. Välispiirete seespidine soojustamine ei likvideeri külmasildu ega vähenda soojakadusid.

Kasulikku infot lamekatuse renoveerimise kohta saab ka Alo Karu 2005 aastal ilmunud käsiraamatust „Lamekatuse renoveerimine“ (Ehitame kirjastus 2005), ehitusteabe juhendkaardist ET- 2 0506-0582 Lamekatuse renoveerimine ja kinnisvara hoolduse juhendkaardist KH - E 925-046 Lamekatuse renoveerimine.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 20 Jaanuar 2010

Kuna paneelmaja katuslaed lasevad palju külma läbi, on mõistlik need lisasoojustada.

Suurpaneelelamute katuste olukord on viimasel ajal oluliselt paranenud, kinnitab aastail 2008–2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuring „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga”. Katusekatted on uuendatud, märkimisväärseid probleeme veepidavusega pole.

Paraku on suurpaneelelamute katuslagede soojajuhtivus nii suur, et neid on mõistlik lisasoojustada. See aitab vähendada külmasildasid katuse ja välisseina liitekohas ning katusepaneelide toetuskohtade juures.

Hallitusprobleemidega hoones oleks mõistlik katus lisasoojustada isegi juhul, kui katusekate on korralik. Seejuures peaks lisasoojustus katma ka parapeti, vastasel juhul säilib külmasild läbi parapetipaneeli.

Soojustuse paksus

Igal juhul tuleks katuse lisasoojustamine ette võtta siis, kui hakatakse katusekatet vahetama. Kui rahalised võimalused katust lisasoojustada siiski ei luba, tuleb vana ja uus katusekate teineteisest 20–30 mm paksuse jäiga või pooljäiga mineraalvillast plaadiga eraldada.

See tagab uuele kattele ühtlase aluse ja vana katte deformatsioonid ei mõjuta uut katet. Pikemas perspektiivis võib uue katusekatte paigaldamist ilma katust lisasoojustamata aga ikkagi ebaotstarbekaks lugeda.

Katuse lisasoojustamine on mõistlik ette võtta koos fassaadide lisasoojustamisega. Väiksemate rahaliste võimaluste juures võib soojustada esialgu ainult otsaseinad ja katuse, piirdudes külgseintel katuse ja välisseina liitekoha soojustamisega.

Lisasoojustuse vajaliku paksuse määravad energiatõhususarvutus, katuslae niiskusrežiim ja ehitustehniliselt optimaalne lahendus. Ehitustehniliselt võib soojustuse paksuse piiriks pidada 20–25 cm.

Tuulutusavad ja läbiviigud

Pärast lisasoojustamist tuleb vanad tuulutuseavad sulgeda, et välisõhk ei satuks soojustuse alla. Tuulutusavade sulgemisel tuleb olla kindel, et liigniiskus on katusest välja kuivanud. Seetõttu on soovitav tuulutusavad sulgeda alles ligikaudu aasta pärast soojustustööde tegemist.

Kui vana katusekate jäetakse alles ja lisasoojustus tuleb selle peale, peab lisasoojustuse paksus olema selline, et vana katusekatte all ei kondenseeruks veeaur ega oleks hallituse kasvu ohtu.

Katuse tasapinna tõstmise korral tuleb tagada, et veetõkke ülespöörded korstnatele ja teistele katusest läbiviikudele oleksid vähemalt 30 cm. Katusel paiknevaid ventilatsioonikorstnaid on võimalik laduda kõrgemaks. Madala parapeti korral võib olla vajalik rajada võimalike katusel liikujate – näiteks päästetöötajate – turvalisuse tagamiseks 60 cm kõrgune räästabarjäär.

Teised lahendused

Lisaks olemasoleva lamekatuse lisasoojustamisele on olemas veel kaks üldtunnustatud renoveerimislahendust: madala kaldkatuse ehitamine ning lisakorruse pealeehitamine.

Madalat kaldkatust võib küll lamekatusest mõnevõrra töökindlamaks lugeda, kuid see lahendus on kallim. Kuna korralikult tehtud lamekatus täidab oma ülesannet hästi, siis tasub madala kaldkatuse ehitamise majanduslikku otstarbekust põhjalikult kaaluda.

Lisakorruse ehitamise majanduslik otstarbekus sõltub suuresti olukorrast kinnisvaraturul. Praegusel hetkel see ilmselt otstarbekas ei ole.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 07 Jaanuar 2010

Paneelmaja soojustamisele peavad kindlasti eelnema hoone ehitustehniline ülevaatus/ekspertiis ja energiaaudit.

Suurpaneelelamute välisseinapaneelide liitekohad sisaldavad tõsiseid külmasildu, kinnitab aastail 2008-2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuring "Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga".
Kõnealused külmasillad tuleb likvideerida, vältimaks hallituse teket liitekohtade sisepindadel ja tagamaks tervislikku sisekliimat. Külmasildade likvideerimiseks piisab üldjuhul 70-50 mm paksusest välimisest lisasoojustusest.

Samas on nii õhukese lisasoojustuse paigaldamine majanduslikult ebaotstarbekas. Soojustuse paksuse osakaal kogu lisasoojustamise hinnas on paksemast soojustusest saadava energiasäästuga võrreldes väikene. Energiatõhususe seisukohalt otstarbekas soojustuse paksus on 15-20 cm.
Sarnaselt välisseintega tuleb soojustada ka lodža ja rõdu välissein ning lodža külgseinad. Lodža külgseintes võib piirduda õhema, 50 mm soojustuse paksusega.

Välisseinte lisasoojustamise korral tuleb asendada ka kõik ääre-, serva- ja katteplekid.

Hoiatav näide

Uurimuses on analüüsitud ka ühe viiekorruselise 75 korteriga elamu ebaõnnestunud soojustustöid. Energiaauditi käigus pakuti hoone jaoks välja kaks soovitavat renoveerimispaketti.

Esimene pakett: küttesüsteemi täielik renoveerimine (v.a soojussõlm) + fassaadi soojustamine. Investeering ~2,5 mln, aastane sääst 25 kWh/m2 ja investeeringu lihttasuvusaeg ~14 a.

Teine pakett: küttesüsteemi täielik renoveerimine + lamekatuse ja fassaadi soojustamine + akende vahetus + ventilatsiooni korrastamine. Investeering ~3,6 mln, aastane sääst 37 kWh/m2 ja investeeringu lihttasuvusaeg ~13 a.

Korteriühistu valis kolmanda tee. Otsaseinad soojustati 50 mm kivivilla ja 25 mm puitkiudtuuletõkkeplaadiga. Küljefassaadi viimistleti tsementkiudplaadiga ja akende vahel olev 5 cm tagasiaste täideti kahe kihi puitkiudplaadiga. Meetme maksumus oli ~1,9 mln ja lihttasuvusaeg >45 aastat (lahenduse tööeaks võib hinnata 30 aastat).

Üheksa korda mõõda…

Kirjeldatud otsuse tulemusena paranes vaid hoone välisilme. Fassaadi katmine lisasoojustamata on kallis ettevõtmine ja energiasäästu ei anna. Otsaseinte õhuke lisasoojustus ei võimaldanud saavutada isegi nõuetele vastavat piirde soojajuhtivuse taset.

Puitkiudplaat paigaldati akende vahele ebakvaliteetselt. Kuna välisõhk pääseb soojustusekihtide vahele, on selle abil saavutatav energiasääst väike ning väheneb veelgi küttesüsteemi tasakaalustamata jätmise tõttu.

Pärast niisugust fassaadi iluravi on ühistul kaelas koormis keskmiselt >25000 krooni korteri kohta. Sellistes tingimustes on väga raske uusi renoveerimisi alustada. Kuna fassaadid on kaetud, siis nende lisasoojustamine tähendaks paigaldatud fassaadiplaatide mahavõtmist.

Toodud näitest on näha, et enne renoveerimistöid on vaja kindlasti läbi viia hoone ehitustehniline ülevaatus/ekspertiis ja energiaaudit. Alles seejärel võib hakata tegelema projekteerimisega ja ehitustöödega.

Praegusel juhul eelnes ehitustöödele vaid hinnapakkumiste võtmine ehitusfirmadelt. Tegemata jäi ka järelevalve professionaalne töö.

Seestpoolt ei soojustata

Sageli tekib küsimus, kas lisasoojustust võib teha seestpoolt. Arvutused ja välimõõtmised näitavad, et seespoolse lisasoojustuse korral ei ole välispiire niiskustehniliselt turvaline.

Seespoolne lisasoojustamine toob kaasa soojustatava tarindi temperatuuri languse. Lisaks oma korteri olukorrale kahjustab seespoolne lisasoojustamine ka naaberkorteri olukorda. Kui näiteks soojustada seestpoolt ära ühe korteri välisseinad, siis langeb temperatuur ka teise korteri välisseina ja vaheseina (või vahelae) liitekohas, suurendades naaberkorteris hallituse ning kondensaadi tekke riski.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 28 Detsember 2009

Enne paneelmaja soojustamist tuleb parandada murenenud välispaneelid ning korrastada vuugivahed.

Ehitise elukaare teooria kohaselt on elamu keskmine tööiga ligikaudu 50–70 aastat, nendib aastail 2008–2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuring „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga”. Niisugusesse eluikka jõudnud elamu konstruktsioone ja tehnosüsteeme võib lugeda nii füüsiliselt kui moraalselt vananenuks, mistõttu hoone vajab lisaks järjepidevatele hooldustöödele suuremahulisemaid rekonstrueerimistöid. Suurem osa Eesti eluasemefondist on praeguseks sellise eluea saavutanud või siis sellele lähenemas.

Alljärgnevalt vaatleme, mida kõnealuse uuringu kinnitusel hoone noorendamiseks teha saab ning tuleb. Alustame välisseintest.

Välispaneelide olukord

Suurpaneelelamute välisseinad võivad olla kas kolmekihilistest paneelidest paksusega 250–300 mm või ühekihilisest kergbetoonist (gaasbetoonist, keramsiitbetoonist, põlevkivituhkbetoonist). Kuna Eesti kliimas vahelduvad talveperioodil sageli külma- ja soojakraadid, tuleb välisseintel hoone kasutusea jooksul läbi teha arvukaid külmumis-sulamistsükleid. Vähese külmakindluse tõttu on vanemate hoonete fassaadid juba lagunema hakanud. See tähendab, et betooni pealispind mureneb, tekkida võivad ka betoonisisesed praod.

Sõltuvalt kahjustuste ulatusest pakub uuring välja kaks põhimõttelist lahendust. Hoonete puhul, mille paneelid ei ole veel olulisel määral murenenud, tuleks fassaad katta veekindla fassaadikattega, mis on tagant tuulutatav. Soovitav on ühtlasi fassaadi lisasoojustada, sest see väldib betooni külmumist ning suurendab fassaadi remondi maksumust vaid paarikümne protsendi võrra, vähendades samas oluliselt kütteenergia kulu.

Tõsiselt murenenud paneelidega hoonetel tuleks pudedaks muutunud betoon eemaldada veesurve või liivapritsiga, parandada seejärel paneelide kahjustatud kohad ning alles siis fassaad veekindla fassaadikattega katta. Soomes on katsetatud ka betooni katmist mineraalsete või orgaaniliste kaitsekihtidega ning betooni impregneerimist, kuid on leitud, et märkimisväärset kasu sellest ei ole.

Vuukide täitmine

Paneelidevahelised vuugid olid paljudel uuritud paneelelamutel täidetud tsementmördi või montaaživahuga. Kumbki lahendus pole hea. Tsementmört on jäik ega võimalda vaba deformeerumist temperatuuri mõjul. Montaaživaht laguneb päikesekiirguse käes kiiresti. Vaid mastiksiga töödeldud vuuk on kliimakoormuste suhtes üldiselt vastupidav. Sel puhul võib probleeme ette tulla vaid juhul, kui vuugimastiks pole paneeliga korralikult nakkunud.

Paneelidevahelisi vuuke korrastades tuleb vana mastiks või mört ja vajadusel ka vana tihendusköis neist eemaldada. Vuugi laius peab olema vähemalt 1 cm, et oleks tagatud mastiksi lubatud deformatsioon. Vuugi külgpinnad tuleb puhastada ja kruntida. Paneelidevahelisse vuuki paigaldatakse uus või täiendav vuuginöör, mille ülesanne on olla mastiksile toeks ja anda talle õige ristlõikekuju.

Tihendusnöör peab olema õigel sügavusel: tema välispind peab paiknema paneeli välispinnast või faasitud servade puhul faasi tagaservast poole vuugi laiuse sügavusel. Lõpuks tuleb paneelidevaheline vuuk uretaanmastiksiga täita. Kui fassaadid lisasoojustatakse, piisab lahtiste vuukide montaaživahuga täitmisest. Vuukide tsementmördiga täitmisel pole mõtet.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 14 Detsember 2009

Millal on otstarbekas rajada kortermajja või mitme kortermaja peale lokaalküttekatlamaja? Kuhu on seda lubatud ehitada ja kuhu keelatud? Milline kütus oleks otstarbekas valida? Nendele küsimustele andis vastuse Kyte.ee OÜ juhataja Elvar Alasi.

Milline kütus on kõige otstarbekam?

Kesk-Eestis on kortermaju, mille juurde on Nõukogude ajast jäänud kivisöekatlamaja. Sellise katlamaja põlemisprotsessi ei anna automatiseerida, mis tähendab, et vaja on katlakütjat, kes katelt kogu aeg jälgib ja kütab. Kuna kivisütt ei loeta taastuvenergia alla kuuluvaks, siis on selle katlamajaga ka maksud kõrgemad. Kivisöekatlamaja sisemus ja ümbrus on alati väga tolmused, talvel sealt lähikonnast juba valget lund ei leia. Selle kõige tõttu pole mõtet uusi kivisöekatlamaju rajada.

Gaasikatlamaja puhul on üheks miinuseks see, et gaasitrassi rajamine on suhteliselt kallis. Maagaasist saadava soojusenergia hind, kui gaasi piirkonnas kelleltki osta on, on koos käibemaksuga keskeltläbi 750–800 krooni. Oli aeg, kui korterelamuid viidi üle ka vedelgaasile, kuid see ei ole enam majanduslikult mõistlik, sest hetkel on vedelgaasi hind väga kõrge. Soojusenergia hind tuleb sel puhul umbes sama nagu elektriga kütmisel. Biogaas on mõnel pool maailmas juba arvestatav energiaallikas, kuid meie sinnamaani pole jõudnud.

Ka õli on küttena kallis. Kergõliga toodetud soojuse megavatt-tunni hind on koos käibemaksuga umbes 900 krooni. Põlevkiviõli on küll odavam, pelletite ehk puidugraanulitega umbes samas hinnas, kuid paraku on tema lendosakesed niivõrd aktiivsed, et selline õlikatlamaja vajab kindlasti eraldi hoonet. Ja kui tekib leke, on ebameeldivaid probleeme palju. Nii õli- kui gaasikatlamajad on täisautomaatsed ning vajavad vaid harva ülevaatamist.

Täisautomaatsed on siiski ka pelleti- ja hakkepuidukatlamajad. Sõltuvalt kütusemahuti suurusest on võimalik katlamaja ehitada nii, et inimene käib seda üle vaatamas vaid paar korda kuus. Uutel kateldel on olemas ka tuhaärastusseade. Pelletikatlamajast saadava soojuse megavatt-tunni hind on koos käibemaksuga umbes 660 krooni, hiljuti Paliverre rajatud hakkepuidukatlamajas aga vaid 300 krooni ringis. Hakkepuidukatlamajas saab põletada ka puitbriketti ning isegi turbabriketti, kuid kuna turvast ei loeta taastuvenergiaallikaks, siis lisanduvad selle puhul samuti teatud lisamaksud nagu kivisöe korralgi. Pelleteid ei ole hakkepuidukatlamajas väga soovitav põletada, sest hakkepuidukatelde kasutegur on natukene madalam. Pelletite põletamiseks oleks siiski otstarbekas rajada pelletikatlamaja.

Halupuudega kütmist automatiseerida ei saa. Pelletist on halupuud ehk vaid 15% odavamad, kui juurde arvestada ka kütmiseks kuluv töö, läheb hind päris suureks. Suurematel majadel ei ole halupuudega kütmine üldse mõeldav.

Kuhu katlamaja tuleks ehitada?

Kui tegemist on suure, rohkem kui 5000-ruutmeetrise korterelamuga, kuhu mahub umbes 70 korterit, siis tuleb arvestada sellega, et katlamaja ei tule majja sisse, vaid hoovi paigaldatakse konteinerkatlamaja. Kui köetakse graanulitega, siis on lisaks vajalik ka graanulküttemahuti, mis näeb välja umbes nagu silotorn.

Hakkepuidu ladustamine on märkimisväärselt problemaatilisem. Selle niiskusesisaldus on keskeltläbi 50% (puidugraanulil vaid 8 %). Seetõttu on ladustatud hakkepuidu korral arvestatav isesüttimisoht, millest lähtuvalt tuleb hakkepuidukatlamaja ehitamisel jälgida täiendavaid tuleohutusnõuded ja see teeb ehitamise kallimaks.

Mitme maja peale ühe katlamaja ehitamine on otstarbekas, kui majad ei asu üksteisest väga kaugel, vaid kuni 100 meetri raadiuses. Asi on trassi maksumuses. Aga kindlasti on trassi maksumus niisuguse kauguse korral väiksem kui kahe eraldi katlamaja ehitamine.

Graanulikatlamaja suurusepiiranguks on üks megavatt, kuna praegu suuremaid graanulkütteseadmeid ei toodeta. Sellise võimsusega kütab ära umbes 20 000 ruutmeetrit, mis on umbes 300 korterit.

Kas lokaalkatlamaja hooldamiseks on tarvis erikoolitust?

Meie näiteks teeme kõigile klientidele kasutajakoolituse, lisaks pakume klientidele pikaajalisi küttesüsteemide hoolduslepinguid. Vähemalt kaks korda aastas teostab meie spetsialist küttesüsteemi, soojasõlme ja katlamaja ülevaatuse, samuti vajalikud seadistus- ning hooldustööd. Teenindame tervet Eestit.

Millistesse piirkondadesse ei saa rajada lokaalküttekatlamaju?

Tallinna suuremates elamurajoonides ja veel mitmel pool mujalgi keskustes peaaegu ei ole lokaalküttekatlamaju. Ei ole sellepärast, et Kaugkütteseadus keelab kaugkütte piirkonnas olevatel korterelamutel lokaalkatlamajade rajamise. Sellises piirkonnas on vaid üksikuid lokaalküttekatlamaju, mis on ehitatud enne nimetatud seaduse vastuvõtmist.

Selle, milline on kaugküttepiirkond, määrab ära kohalik omavalitsus. Kus on kaugküttepiirkond, saab küsida kohalikust omavalitsusest, mõnel pool – näiteks Tallinnas – on see ka koduleheküljel kirjas.

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 23 November 2009

Mitmete vanemat tüüpi korrusmajade sisekliima jätab pärast üleminekuaastate ümberehitusi tõsiselt soovida, kinnitavad TTÜ professorid Enn Loigu ja Teet-Andrus Kõiv oma uurimustöös „Elamufondi jätkusuutlikkuse säilitamine läbi ventilatsiooniprobleemide tüüplahenduste väljatöötamise“.

Probleemid on teravnenud pärast küttesüsteemide ümberehitamist lokaalkütte tarvis ja akende väljavahetamist. Alakütmine ja loomuliku ventilatsiooni vähenemine on tekitanud soodsa keskkonna hallitusseente tarvis, mistõttu allergikutel on sellistes korterites võimatu elada, terviseprobleeme võib aga tekkida ka kõigil teistel elanikel.

 

Sisekliima ei vasta nõutud standardile

Eesti sisekliima standardi kohaselt on talveajal optimaalseks siseõhu temperatuuriks 22 ˚C, lubatud on kõikumised 21–25 ˚C. Uurimuse kohaselt on kõnealustes tüüpmajades õhutemperatuur sageli optimaalsest oluliselt madalam, mõnel juhul isegi vaid 13 ˚C.

Sama standardi kohaselt on optimaalne suhteline niiskusetase korterites talvel 25–45%, soojal aastaajal 30–70%. Uurimuse kinnitusel ulatub talvine õhuniiskus kõnealustes tüüpmajades pahatihti 75%-ni.

Nagu öeldud, soodustab kõrge niiskusetase hallitusseente arengut, külmadel pindadel tekib hallitus juba 60% õhuniiskuse juures. Kõrge suhtelise niiskuse korral suureneb ka ehitusmaterjalidest õhku eralduvate saasteainete hulk, samuti levivad ning arenevad paremini mitmesugused bakterid ja viirused, sellest lähtuvalt sagenevad hingamisteede infektsioonhaigused.

Inimesed hakkavad niisuguses keskkonnas väsima, neil tekivad peavalud, köha, nohu, isegi palavikuhood, silmad, kurk ja nahk on ärritunud, lisaks ülemiste hingamisteede viirusnakkustele kimbutavad neid tihti kopsu-, põskkoopa- ja keskkõrvapõletik, väga tundlikel võib välja kujuneda allergia või isegi astma.

Kuidas olukorda parandada

Üks halva sisekliima põhjus on kunagised ehitusvead katuslae ning eriti katuslae ja välisseina kokkupuutekohas (vaata fotot). Neid annab parandada lisasoojustusega. Teine vajalik ettevõtmine on küttesüsteemi ümberseadistamine sobivale temperatuurigraafikule ja küttevee vooluhulgale.

Sellest aga ei piisa, kuni korterite õhuvahetus liialt aeglaseks jääb.

1990. aastate alguseni kasutati Eestimaal elamutes loomulikku ventilatsiooni, mille puhul värske õhu juurdevool oli ette nähtud eeskätt läbi akende ebatiheduste. Praegu korrusmajades enam loomuliku ventilatsiooni peale loota ei saa, soovitav on rajada sundventilatsioon.

Parima õhukvaliteedi annab korteri sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioonisüsteem. Paraku on seda küllaltki raske teostada, takistuseks saab korterilagede madalus. Ka on selle süsteemi maksumus suurim.

Õhukvaliteedi osas on paremuselt (ja ka hinnalt) järgmine lahendus ruumiventilatsiooniagregaatide ja väljatõmbeventilaatorite paigaldamine.

Abi võib olla ka kõige odavamast lahendusest – korteri sundväljatõmbeventilatsioonist ventilaatoritega köögis, WC-s ja vannitoas. Värske õhu juurdevoolu klapid peavad sel juhul paiknema ruumi ülaosas või küttekeha taga.

Korralikku sisekliimat pole korterites korraliku kütte-ventilatsioonisüsteemita võimalik tagada.

 

Allikas: „Elamufondi jätkusuutlikkuse säilitamine läbi ventilatsiooniprobleemide tüüplahenduste väljatöötamise“ TTÜ, 2007