Katus kaitseb ja hoiab sooja
- Üksikasjad
- Kirjutas: Anneli Sihvart
Renoveerimisega tuleb alustada enne, kui katus hakkab läbi tilkuma.
Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” antakse nõu ka katuste renoveerimiseks.
Katuste renoveerimise juures tuleb silmas pidada
- katusekatte veepidavust,
- katusekonstruktsioonide kandevõimet ning
- katuslae korral ka selle soojus- ja niiskustehnilist toimimist.
Katusekatte lekkimine on vanemate hoonete lagunemise või katusekonstruktsioonide kandevõime vähenemise üks peamisi põhjuseid. Katusekatte veepidavust ja kestvust mõjutavad lisaks materjali omadustele ka ehitustöö kvaliteet, kliimamõjud ja hooldustingimused.
Foto: Väljastpoolt vaadates on katusekate korras, kuid eterniitplaatide vahel on praod, kust lekib vesi pööningule. (Allikas: uuringu aruanne)
Katusekatte ennetav renoveerimine või vahetus võib olla vajalik hoone üldise kestvuse seisukohalt. Ei ole õige oodata, kuni katus hakkab läbi tilkuma.
Lumi katuselt alla!
Katusekonstruktsioonid peavad taluma lume-, tuule-, hoolduse ja katusekonstruktsioonide omakaalu koormusi.
Lamekatuste normatiivne lumekoormus on üldiselt 0,8..1,2 kPa, mis võrdub ligi 40-60 cm paksuse seisnud lume kihiga. Ilmade soojenedes lumekoormus ei suurene – lumi vajub kokku ja tiheneb, kuid selle kaal ei muutu. Märja lume puhul võrdub normatiivne lumekoormus vastavalt 20-30 cm lumekihi paksusega. Kui aga lumele sajab vihma, võib koormus katusele oluliselt suureneda.
Katustel, mille kalle on 30 kuni 60 kraadi, on lumekoormus väiksem. 45 kraadi juures on maja projekteerijad tõenäoliselt arvestanud 10-15 cm märja lumekihi paksusega.
Katustele, mille kalle on üle 60 kraadi, ei jää lumi püsima ning põhiliseks koormuseks on tuul.
Kui lumekoormus on suurem, kui konstruktsioonid (sarikad, roovid) kanda jõuavad, toob see kaasa katuse varisemise. Suured läbivajumised võivad vähendada katusekatte veepidavust.
Vanemate konstruktsioonide kandevõime võib olla ehitusjärgsest kandevõimest oluliselt väiksem, seetõttu tuleb katuselt liigse lume mahaajamisse suhtuda äärmiselt tõsiselt.
Projektita katusekatet ei vaheta
Kahjustunud kandekonstruktsioonidel tuleb likvideerida kahjustuse põhjus ning konstruktsioonid asendada või proteesida (vähemalt 0,5 m kaugusel kahjustusest). Kandekonstruktsioonide väljavahetamise või renoveerimise korral on vajalik ehitusprojekt.
Puitkorterelamute algupärane katusekate on olnud peamiselt valtsplekk. Mõnel pool, eriti Kesk- ja Lõuna-Eesti linnades ja teatud hoonetüüpide puhul on levinud ka kivikatused.
Katusekivi tuleks valida tüübilt ajaloolisega sarnane: vanematel hoonetel S-kivi, hilisematel sageli nn valtskivi. Kui soovitakse taastada kunagist kivikatust (näiteks vanade fotode põhjal), tuleb eelnevalt selgitada, kas see eeldab ka katusekonstruktsiooni ümberehitust, sest kivikatus on suhteliselt raske.
Katusekatte materjali vahetamine (näiteks eterniit pleki vastu) eeldab alati ehitusprojekti koostamist.
Puithoone lisasoojustamine
- Üksikasjad
- Kirjutas: Anneli Sihvart
Puithoone välisilmet oluliselt kahjustamata saab paigaldada 5-10 cm paksuse välispidise lisasoojustuse.
Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” õpetatakse puithoonet soojustama nõnda, et aknad ei jääks liiga sügavale seina sisse.
Fassaadi välisel soojustamisel peaksid aknad ja uksed jääma seina välisvoodri tasapinnale. Alati ei ole see võimalik ega otstarbekas, kuid maksimaalne aknapõskede sügavus võiks olla 7 cm (mõõdetuna piirdeliistu pealt aknaraami või lengi peale). Ajalooline piirdeliistu paksus oli 2-4 cm.
Välisseinte lisasoojustamisel tuleb vältida hoone välisilme ja proportsioonide olulist muutmist. Mõõtmised uuritud hoonetel näitasid, et akna ja sokli lahendused võimaldavad hoone välisilmet oluliselt kahjustamata paigaldada 5-10 cm paksust välispidist lisasoojustust.
Lisasoojustamisel tuleb arvestada mitme asjaoluga
Lisasoojustus paigaldatakse puitroovide vahele ja kaetakse tuuletõkkeplaadiga. Tuuletõkkeks on soovitatav kasutada mineraalvillast tuuletõkkeplaati, kuna see on suurema soojustakistuse ja veeaurujuhtivusega. Koos tuuletõkkeplaadiga kujuneb soojustuse kogupaksuseks 7-13 cm.
Soojustuse roovide vahemaa on 1 cm kitsam soojustusplaadi laiusest – nii liibub soojustus tihedalt vastu roove.
Seinte läbipuhutavuse vähendamiseks on kasulik paigaldada soojustuse ja palkseina vahele õhutõkkepaber. Tihendada tuleb ka palgivahed.
Paksu välispidise lisasoojustuse korral tuleb aknad liigutada väljapoole. Õhukese lisasoojustuse korral on üldjuhul võimalik jätta aknad nende endisesse asukohta.
Joonis. Välisseina lisasoojustamine paksema lisasoojustuse korral koos akende nihutamisega tuuletõkkeplaadi välispinda. (Allikas: Uuringu aruanne)
Akende nihutamisel on ehitustehniliselt õige jätta aknad samasse tasapinda tuuletõkkeplaadiga – siis saab tagada välisvoodritaguse tuulutuse ja läbi voodri tunginud sademevesi ei valgu akna peale. Kui aken tuua välisvoodri tasapinnale, siis tuleb ehitada sademevee väljajuhtimiskanalid ja tuulutusvahed, mis muudavad hoone üldilmet oluliselt rohkem.
Hoone lisasoojustamine on üldjuhul piirdetarindite muutmine, mis eeldab ehitusluba ja -projekti.
Algse ajastutruu välisfassaadi taastamisel nõuab välispidine soojustamine meisterlikku teostust. Eelnevalt tasub konsulteerida projekteerija (ehitusinsener, arhitekt), ehitaja ja muinsuskaitsega.
Voodritagune vajab tuulutamist
Laudvoodri valikul tuleks puitdetailid vahetada mõõtudelt ja profiililt algupäraseid kopeerivate vastu. Ehituskauplustes levinuim 9-10 cm laiune laud ei ole reeglina puitkorterelamute algupärane lauamõõt.
Laudvoodri ja välisseina kestvuse seisukohalt on tähtis, et välisvoodritagune oleks välisõhuga tuulutatav. Selleks tuleb jätta akna ja välisseina alumistesse ning ülemistesse osadesse ning voodri ja välisseina vahele tuulutuspilud.
Laudvooder tuleb seina kinnitada kindlasti tsingitud naeltega.
Püsivuse nimel tuleks nii poolpunnlaudade kui ka täispunnlaudade seinapanemisel jätta punnipõhja ja teise laua punni vahele umbes kolmemillimeetrine vahe. See laseb laudadel sügisniisketes ilmaoludes paisuda, et siis kuivades taas kokku tõmbuda.
Eriti tundlikud on paisumisvahede suhtes täispunnlauad. Kui tihedalt üksteise vastu löödud poolpunnlaudadel on veel ruumi paisumiseks ja kahanemiseks, siis täispunnlaudadel see ruum peaaegu puudub ja lauad lähevad lõhki.
Vertikaallaudise puhul tuleb kasutada täissulundlauda – siis ei pääse vihmavesi voodri vahele. Horisontaallaudise puhul võib kasutada ka poolsulundlauda. Ajalooliselt on linnades üldjuhul kasutatud hööveldatud laudist.
- Puit tuleb vahetada puidu vastu
- Kuidas avastada liigne niiskus ja milline on niiskuse mõju Sinu tervisele
- Millest tuleks alustada vana maja korrastamisel
- Mis vahe on restaureerimisel, renoveerimisel ja rekonstrueerimisel?
- Tuli on puithoone tõsine vaenlane
- Vannituba kasvatab seeni
- Majad allpool tänavapinda
- Puithoone vaheseintel on oluline roll
- Millest sõltub sisekliima?
- Kuidas välisseina katta?
Lehekülg 19 / 48