Kuidas välisseina katta?

Üksikasjad

Kirjutas: Anneli Sihvart

Avaldatud: 12 Detsember 2011

Õigesti värvitud ja ronitaimedeta laudvooder kaitseb puumaja paremini.

Septembrist 2009 kuni maini 2011 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” on kirjas, et vanemad, valdavalt enne Esimest maailmasõda ehitatud puitkorterelamud on valdavalt etteastuva sokliga.

Ehitustehniliselt võib selle põhjuseks olla soov, et palksein ei oleks liiga vundamendi serval (ekstsentriline koormus vundamendile) ja ehitustolerantsi arvessevõtmine. Tehniliselt on siiski parem lahendus, kui laudvooder on sokliservaga samas tasapinnas või sellest 2-4 cm eespool, siis ei valgu seinalt tulev vesi soklile.

Etteulatuv sokkel on hoone kestvuse seisukohalt riskantne ja ehitishoolde seisukohalt nõudlik lahendus. Tehniliselt on parem lahendus, kui laudvooder on sokliservaga samas tasapinnas või astub sellest 2…4 cm. ette. (Allikas: uuringu aruanne)

On tõsi, et puitkorterelamuid ollakse harjutud nägema etteulatuva sokliga. Kahjuks ollakse harjutud nägema ka lagunenud sokliga hooneid.

Sokli renoveerimisel tuleb teha valik, arvestades sokli tehniliselt paremat toimimist ja aastatega harjumuspäraseks muutunud arhitektuurset välisilmet. Hoonetel, mille arhitektuuri juurde kuulub eenduv sokkel, nõuab see sõlm kindlasti regulaarset kontrollimist ja hooldust.

Ronitaim ei sobi majaseinale

Uuritud hoonete välisseinte palkosa ja välisvoodri vahel oli vihmatõkkeks sageli kasutatud tõrvapappi. Sama materjali lisaks kasetohule oli kasutatud sageli ka alumise palgi ning vundamendi vahel. Tõrvapapi tööiga on ligikaudu 30 aastat. Aja jooksul kaovad või vähenevad ka tõrvapapi ja kasetohu niiskuse liikumist takistavad omadused (kuigi materjal ise võib paista korralik). Siis on sellel materjalil rohkem tavalise ehituspapi omadused ja seina alumine palk ei ole enam kaitstud vundamendist tuleva niiskusvoo eest.

Vahel on hooned kaetud ronitaimedega. Need võivad anda hoonele küll romantilise välimuse, kuid põhjustavad ka seinte niiskumist ja sademeveerennide ummistumist, takistavad seinte kuivamist ning viivad pikemas perspektiivis tõsiste kandekonstruktsioonide kahjustusteni.

Puidust välisvoodri juures tuleb arvestada, et see ei ole veetihe, vaid laseb kaldvihma korral vett läbi. Kui laudvooder on otse vastu palki, märgub seetõttu ka palk või selle pinnal olev papp.

Kuna laudvoodri ülesanne on kaitsta palkkonstruktsiooni märgumise eest, peab laudvoodri ja seinapalkide vahel olema välisõhuga tuulutatav õhkvahe. Välisvoodri lekete kaudu võib märguda ka pööning.

Näide hindamisskaala vastetest välisvoodri värvkatte puhul. Allikas: Uuringu aruanne

Värvida tuleb õigesti

Puidust välisvoodri eluiga on õige hoolduse puhul pikk (aastakümneid). 33% vaadeldud hoonetest oli aga värvikihi hinnang alla rahuldava. Mida kauem on fassaad ilma kaitsva värvikihita, seda enam ta pleegib ja praguneb ning ka tulevase värvikihi nakkeomadused langevad.

Fotodegradeerunud puidu värviga katmine nõuab suures mahus eeltöid ning majanduslikult tasuvamaks võib osutuda uue fassaadilaudise paigaldus.

Eriti tähtis on korralik värvkate kaitsealustel hoonetel ja aladel, kus on nõutav algupärase välimuse säilitamine. Kui soovitakse hoone originaallaudist säilitada (eriti oluline on see just kõige vanemate majade puhul, millel on sageli efektne väga lai laudis), on selle esmaseks eelduseks, et puidupind peab olema korralikult värvitud.
Tüüpiliseks veaks oli uuritud hoonetes ka vana värvi eemaldamata jätmine, eriti kui hoone on varasemalt juba värvitud ebasobivat tüüpi värviga, mis varem või hiljem hakkab puidupinnalt kooruma – nõnda pudeneb uus värvikiht koos eelmis(t)ega maha.

Praktikas on üks hullemaid laudise lagundajaid ebasobiv värvitüüp ja/või selle paigaldustehnoloogia (kruntimata aluspind, värvi halb nake puiduga jne). Seetõttu tuleb ülevärvimisel kasutada alusvärvile sobivat värvitehnoloogiat. Tihti on sellest nõudest mööda mindud, mis on ka üks fassaadide lagunemise põhjus.